Kuna lastega tegelemine annab mulle päris hea ülevaate sellest, missugused lapsed olla võivad ja pakub ka kokkupuuteid lastega, kellel on mõni autismi vormi diagnoositud, siis eile tundus mulle, et ma vist ise peaks ennast ka kvalifitseerima seesugusesse kategooriasse.
Sest, kui ma ikka tunnen, et ma ei oska inimestega suhelda ja kogu aeg, vaatamata sellele, mida või kuidas teen, tunnen, et olen justkui inimene teiselt planeedilt, siis võib-olla ongi see põhjus, miks see kõik niimoodi on.
Võtsin siis lahti Aspergeri sündroomi kirjelduse ja palun väga, esimene punkt kirjeldas väga selgelt seda, mida mina tunnen:
sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega
suhelda; eakohaste suhete
puudumine eakaaslastega; raskused
oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri
sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei
oska neid õigel ajal ja viisil kasutada
Ja mõnes mõttes tunnen mina ennast veelgi hullemini, sest ma "ei tea sotsiaalse suhtlemise reegleid", saan ma aina enam aru. Ja peamine probleem, millega kokku puutun, on see alaline mängude mängimine, mida inimestevahelistes suhetes harrastatakse. Ja eks ma olen aru saanud, et mina neid mänge ei oska. Ja ikka ja jälle avastan, et minuga on vaid mingit mängu mängitud, sügavamalt midagi mõtlemata ja nii ma tunnen ennast aina oskamatumana - sest ma ju usaldan inimesi enda ümber.
Või siis:
korduvad ühetaolised käitumisviisid, rituaalid ja/või liigutused –
näiteks selgeksõpitud reeglite täpne järgimine ning selle nõudmine
teistelt
Selliste tulemusteni võib välja jõuda, kui elus kogu aeg mingisuguste takistuste taha takerdun ja vaatamata oma parimale tahtmisele ikka ja aina läbi kukun kõiges selles, mida teen.
Ja maailm mu ümber pudeneb kildudeks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar