Ükspäev lugesin üht raamatut ja hea oli autori kirjaviisist tajuda, et tema maailmapilt on minu omaga väga sarnane. Kunagi ammu olin ma väga naiivne inimene, elu pidi kõik ilus olema ja ega mind miski suurt häirinud ka.
Nüüd on aeg edasi läinud ja see kirjanik pani kirja täpselt selle asja, mida minagi viimasel ajal enda nahal tunda olen saanud - et kõnekäänud ei pea paika. Võtame kasvõi ütluse: "palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa". Olin mina olnud vähenõudlik ja leplik ja siis tekkis tunne, et tahaks rohkemat, aga selle tulemuseks oli hoopis siis see, et see vähene, millega senini olin leppinud, kadus ka ära. Niiet, polnud mingit vähemat ega rohkemat, oli suur mittemidagi.
Teine kõnekäänd, millega ikka ja aina kokku puutun, on see, et "käitu teistega nii nagu sa tahad, et Sinuga käitutaks". Eks ma teen omi asju ikka omamoodi, aga kusagil selle hoolivuse ja mõistmise ja toetamise ja kannatlikkuse taga on ka väike lootus, et ehk siis minustki midagi peetakse, ja nõnda olen kõik "oma trumbid" käest ära andnud: kahjuks jääb selline maik asjadele man, kui mina oma aja broneerin ja mulle isegi ei anta teada, et kokkusaamisi, mida ootan, ei toimu - saan sellest teada "aegamööda" või "tagantjärele". Ja mis on tulemuseks - soovides anda endast parima omaenda sõbrale, saan teada, et mina pole väärt minimaalsetki panust (praegu hakkasin mõtlema, et mine tea, kas tegu on ühendatud anumate süsteemiga - et kui mina olen valmis kõik andma, siis ei peagi teine pool mitte midagi tegema?).
Vaatan oma elu peale ja mõtlen, et kuidas küll mina nii valel ajastul elan, niivõrd valede väärtushinnangute järgi toimetan, sest kui mustrid korduvad, siis on ju asi ikkagi minus, siis on ümbritsev maailm omaks võtnud teised reeglid ja mina olengi valel ajal vales kohas.
Eks ma saan aru, et see kõik on väga isekas, enesekeskne mõtlemine ja võtan asju väga isiklikult, aga kui tegu on sõpradega, siis ongi see asi ju isiklik, see ongi ju sõpruse sisu - muidu on ju tegu tuttavatega, sõprus ikka tähendab midagi enamat? Või omistan ma sellele kõigele liigset tähtsust?
Mulle meeldis ühe inimese sõpruseteemaline ütelus, mida ükskord juhtusin kuulma: "Oma sõbra pean ma ikka välja kannatama!" Ja asi pole ju sugugi selles, et need kaks sõpra omavahel kuidagi nugade peal oleks olnud või kraagelnud või pidanud teineteise heaks teab mida tegema, aga ju siis oli situatsioon selline, et selline lause väljaütlemist leidis. Minu jaoks on selles jutus sügav sisu sees.
Ja eks ma ikka ja aina vaatan ümberringi ja mõtlen oma sõprade peale ja sõprussuhete peale ja eks ma ikka hindan oma sõpru üsna kõrgelt. Aga, kui viimaste aastate kogemus on see, et aega ühisteks tegemisteks on aina keerulisem leida, siis tekib ju küsimus, et mis mul viga on või mida olen ma valesti teinud?
Eks ma saan väga hästi ka aru sellest, et kõigi elud ongi kiired ja kõigil on miljon asja toimetada. Ja eks ma sellevõrra püüan ka mõistev olla ja olla ajalises plaanis paindlik ja kättesaadav. Kuid, viimaste aegade valguses - mis jääb siis järele minust, minagi ju pean iseenda eest seisma?
Ja siis polegi parata, kui tunne on selline, et tuleb leida uued inimesed, kellega koos toimetada, kellel on aega ja tahtmist ja soovi, uued tegemised, uued paigad. Sest vaatamata oma suurele eraklikkusele olen ju minagi sotsiaalne olend ja tahaks ka ikka suhelda inimestega. Omas mullis saan ma ju piisavalt olla, mõnikord suisa sedasi, et päevade kaupa kellegagi ei räägi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar