Viimased nädalad on pakkunud hulgaliselt kinnitust sellele, et mul on ikka ja aina õigus. Kirsiks tordi peale oli see kui mu telefon eile helises ja inimene, kes mind ikka suureks targutajaks pidanud on, arvates, et ma niisama räägin seda, mida ma räägin, lausus: "Sa ikka oskad asjade suuremat pilti näha ja oskad läbi näha neid asju, mis teistele silma ei hakka!"
Eks ma kusagil kuklas olen ikka kandnud seda lootust, et inimesed ühel hetkel taipaksid asju, et nad lõpuks saaksid asjadest aru. Sest mina ju tean juba praegu, aga teistel läheb aega, kui nad üldse nii kaugele jõuavadki, et mõista.
Aga mis ma ikka teiste inimeste pärast muretsen või teisi tagant utsitan, igaüks elab oma elu ise, igaüks teeb oma valikud ise ja igaüks peab ka oma tegude tagajärgedega hakkama saama.
Kuid eelmine nädal pakkus sellist hetke, mille saabumist ma juba üksjagu aega ootasin - sest näha oli, et asjad on liikumas ühes kindlas suunas. Esialgu küll veel jäi lõplik otsustamine tegemata, aga mina juba teadsin, kuhu see asi läheb. Ja üllatus-üllatus, tuligi see lõplik otsus ära, küll kolm kuud hiljem, kui ma arvasin, aga siiski.
Teisest küljest, mõnel teisel teemal jälle, on mul hea meel, kui ma näen, mis toimub ja siis tulevad otsused, mida justkui ei ootakski (või mille tegemiseni peaks kauem aega minema), aga tegelikult on need ausad otsused - ehk siis, see asi, mis lonkab, lõpetatakse ära. Ja selliste asjade üle on mul hea meel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar