Eile tuli see lugu taaskord üles. Lugu, mis juhtus siis, kui ma olin nelja-aastane. Käisin siis veel lasteaias ja olin selles rühmas, mis esmaspäeval lasteaeda viidi ja reedel ära toodi. Ja oli siis üks kena märtsipäev, ma praegu arvan, et nii võis olla. Oli vaikne tund ja me kõik oleks pidanud magama, aga siis, kuna und polnud kellelgi, tekkis kellelgi idee, et võiks kuhugi minna.
Mina haarasin siis kohe asjal sabast kinni ja ütlesin, et me võime ju minu poole minna, et mul on ema kodus. Ja nõnda me siis kõik riidesse panimegi ja läksimegi minu juurde koju - mis tähendas üle mõnegi suure tänava minemist, kahe raudtee alt läbi - õnneks mitte üle raudtee (aga eks raudtee ääres elava lapsena teadsin arvatavasti ka selleks ajaks juba, kuidas raudtee läheduses käituma peab) - ja olimegi kohal.
Ei mäleta ma midagi sellest, kuidas mu ema reageeris, kui avastas korraga oma ukse tagant lasteaiarühma, ega sedagi, mis sai siis, kui me kõik lasteaeda tagasi jõudsime. Tean vaid seda, et minu ema pidi pärast seletuskirja kirjutama. Et mu ema sai noomida selle eest, missugune on üks nelja-aastane ettevõtlik laps olla võib. Ega kujuta ma ette ka seda, mismoodi tundsid ennast lasteaiakasvatajad, kes avastasid, et neil on terve üks rühm puudu. Või kuidas oli üldse võimalik, et keegi lasteaiatöötajatest tähele ei pannud meie äraminekut. Või et kuidas see üldse võimalik sai olla, et üks nelja-aastaste laste seltskond kellelegi tänaval silma ei jäänud ja keegi huvi ei tundnud, et kuhu nad sedasi omapäi lähevad?
Ajad olid siis teistsugused ja tore on see, et me kõik turvaliselt hakkama saime selle retkega. Aga iseenda seisukohalt mõtlen, et ma olen siis juba varasest noorusest saadik olnud üks paras "tegelane" (eks seda on elus edaspidigi päris ohtrasti selgunud)... Ja võib-olla osaliselt ka selle tõttu on praegugi kõiki mu toimetusi saatmas vajadus kõigi eest hoolt kanda või siis kõigiga arvestada või oskus oma tegude mõjust ja tagajärgedest aru saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar