Taevas oli hall, tuul ulus ja pilvedest pudenes pisaraid. Seisin sadamakail ja ootasin.
Silm libises üle mere ja seal oli üks valge laev parajasti sadama poole teel. Ja mõtted liikusid mitme punkti vahel - üks mees, üks muusikapala (millega seonduvalt ma sealsamas kohaski tol hetkel olin) ja analoogse laeva kaptenisild ühel jaanuariõhtul. Mõtlesin ikka neid mõtteid, mis mul aeg-ajalt ikka on - kuidas läheb, kuidas kulgeb käänuline elutee, kas elu on jätkuvalt nagu hernes ja lõpuks on kõik asjad veerenud ühte pimedasse kohta...
Ja peagi leidsid ka minu silmisse tee pisarad. Mõtlesin oma koha peale siin maailmas, selle peale kuivõrd keeruline on leida ühist koosolemise aega sõpradega. Ja see kõik tegi kurvaks... Kõigil on oma elu, mõtlesin ma siis, kiired ja tegusad päevad, olemine ja elamine. Püüdsin mõista ja aru saada, aga pisaraid minu silmist see mõte viia ei suutnud. Ja nagu öeldakse, tuleb endal ära tunda lasta kõik tunded, mis tundmist vajavad - nõnda ma siis suplesin (või pigem hulpisin) seal oma tunde.
Aga siis tegin väikese mõttemuutuse ja lõin selja sirgu. Ma ju ometi ootasin üht oma sõpra, selle üle oli mul ju hea meel - et sõbral oli aega minu jaoks, et leidsime selle ühise toimetamise võimaluse.
Peagi jõudis mu sõber kohale ja läksime siis kontserdile, mis oli meie kokkusaamise plaan. Rahvast oli juba omajagu kogunenud, aga meiegi jaoks jagu kohta. Leidsime selle tagareas ja see sobis meile mõlemale väga hästi.
Siis saabus aeg, mil sõber jagas minuga oma "suurimat" uudist - oli mulle juba enne telefonis rääkinud sellest, et tal on üks seesugune varuks. Et ta on saanud kutse politseisse ja kuidas see kutsega seotud asi siis kulges. Eks kui ikka oled osaline "asjas" (mis siis, et tahtmatult), siis pole pääsu, tuleb politseisse ütlusi andma minna.
Mul oli vaid omalt poolt jagada seda kogemust, kui mu autosse oli sisse murtud ja kui ma siis politseile avalduse tegin (elektrooniliselt, sest laupäevaõhtu puhul arvati politsei juhtimiskeskusest, et neil on patrullid kõige muuga nii hõivatud, et saaksid meie juurde tulla alles mitme tunni pärast, mistõtu soovitati kasutada internetiavarustes avanevaid võimalusi) ja kuidas mind siis pärast ülekuulamisele kutsuti - päris kummastav oli kogemus, et selliseid mõisteid kasutatakse kannatanutega vestlemise puhul.
Aga üldiselt sain aru sellest olukorrast, milles mu sõber on - et kõik on ebameeldiv ja räpane, midagi, millega kokku puutuda ei sooviks. Ja tundus, et politsei ei ole seda asja ka kuidagi paremaks, ilusamaks, meeldivamaks teinud. Kuigi jah, kõige selle leidmine antud loost nõuaks muidugi meeletut pingutust.
Peagi algas siis kontsert ja mu parem silm hakkas nutma. Ei saanud isegi aru, miks, aga pisarad voolasid, lihtsalt, kontrollimatult. Mida lugu edasi, seda ohtramalt. On ikka mehi, kes mu nutma suudavad panna. Selle peale tuleb mulle meelde, et üks noor saarlane, kellega olen elus vaid kolmel korral kokku puutunud ja neist kahel korral on ta mulle mõjunud niimoodi, et olen meeletult nutta lahmanud. Isegi teadmata miks, isegi aru saamata, kustkohast need pisarad sedasi alguse on saanud.
Üsna varsti avastasin, et meie ees istuv naisterahvas on näppupidi oma nutitelefonis ja mõtlesin, et missugune mälestus talle sellest kontserdist siis jääb või missuguse elamuse ta saab, kui kogu tähelepanu on helendaval ekraanil. Aga eks sain ka aru, et mõne inimese jaoks ongi see, mis toimub tema nutividina sees, kõige kõrgem prioriteet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar