Stseen (suve)öö hakul Munalaiu sadama lähistelt:
Mina müttan vihmasajus, lõikava tuule käes, sest auto jätsin veidi eemal - Munalaiu sadam oli lihtsalt autodest üle ujutatud ja nii leidsin mina, et ma võin poole kilomeetri jagu jala ka käia ja auto veidi eemale jätta.
Niisiis, müttasin saabuvas ööpimeduses mina tee kõrval oma auto poole. Ja, tuli minu selja tagant esimene auto, pidas kinni ja küsiti, kas ehk soovin küüti saada, kas mul on ka kaugele minna. Mina siis vastu, et mul vaid veidi veel minna, järgmise ristini, siis saan oma auto juurde.
See oli liigutav hetk, sest olime just nendesamade inimestega koos käinud "Laiulaulul" ja tulnud ühe paadiga üle mere.
Ja aina liigutavamaks see olukord läks, sest iga järgmine auto, mis tuli, pidas kinni ja küsimus oli ikka sama, kas saab kuidagi aidata, kas saab mind ehk kuhugi viia. Kui küsijad olid juba neljanda auto jagu seisma jäänud, siis olid selles autos naised, kellega olime pikemalt juttu ajanud ja nii nad mu siis ära veensidki, et tulgu ma ikka auto peale, et see väike suts, mis nendega edasi saan, võib paljugi muuta. Eks ma siis lõpuks "andsingi alla" ja sain viimase otsa autoga.
Aitäh, armsad Laiulaulukaaslased, kes te nõnda lahkelt olite mulle oma abi pakkumas! See tegi südame väga soojaks. Ja eks "Laiulaul" isegi oli üks imeliselt imeline sündmus - vaatamata kallavale vihmale ja mühisevale tuulele vägev, võimas ja ülimalt vahva elamus. Nagu sellised ekstreemsed ja hetkeemotsiooni ajel kavva võetud sündmused ikka kipuvad olemas...
Meenutuseks ka üks kaader eelmise sügise Manilaiureisist (sel korral ma ilmaennustust vaadates fototehnikat kaasa ei riskinud võtta):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar