Selle loo eellugu on seesugune, et sain ikka hea kõhutäie naerda, kui leidsin jahupaki pealt info selle kohta, et tegu on taimetoitlastele sobiva tootega. Kuigi jah, esimese hooga tekkis minu peas küsimus, et huvitav, millest seda, päris tavalisena näivat jahu, siis tavaliselt tehakse.
Lugu ise aga sai alguse sellest, kui jalutasin ühe viljapõllu servas, millel kasvav vili tundus minu jaoks liiga lühike olevat (sest kuidagi oli mul selline sisetunne, et viljapõllul on vili vähemalt rinnuni) ja kuna ma pole sellistest teemadest eriti teadlik, siis asusin asja uurima üsna kohe, sest õnneks oli mul põllumees käepärast võtta. Tema siis selgitas mulle, et mõni vili ongi lühikese kõrre otsas, aga mõni teine jälle on pikema kõrre otsas.
Tõdesin siis selle peale, et need kaks viljapõldu olid siiski erinevat sorti vilja põllud ja mõlemal kasvas vili lühikese kõrre otsas. Selle peale ei osanud see põllumees, kes oma põldudel ikka mahedalt kasvatab ja kasutab vanema aja tehnoloogiaid ja masinaid, midagi muud kosta kui et tegu võib olla aretusega.
Aga, kui juba küsimusi tekib, siis elu annab ikka vastused ka. Ja nii siis oligi meil nüüd üheskoos võimalik küsida seda kõike põllumehelt, kes kaasaegses põllumajanduses igapäevaselt toimetab ning sealt saimegi selle vastuse, mis võiks ehk taimetoitlased endast väljagi ajada (või panna neid loobuma jahu söömisest). Tuleb välja, et lisaks sellele, et kaasaegse traktoriga põllul tööd tehes ollakse pigem kaasreisija, sest marsruudid pannakse kõik satelliitide poolt paika ja kogu juhtiminegi käib selle abil, kasutatakse viljakasvatuses ka selliseid regulaatoreid, mis siis, kui viljapea on piisavas küpsusastmes (kõike mõõdetakse ja analüüsitakse pidevalt), peatavad kõrre kasvu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar