Tänane päev pakkus mulle seda tunnet, mida olen ikka tundnud. Et vajan kedagi sellist, keda mul just sellel hetkel, kui vajadus tekib, mitte kusagilt võtta pole. Ja siis, kui ma selle vajaduse hetke mööda lasksin ja oma toimetusi edasi tegin, läks see vajadus ka üle. Aga kogu selle asja valguses saan praegu aru, et pole midagi uut siin päikese all, sellel teel olen ma juba käinud, see rada on mul juba sisse tallatud. Ja üllatuslikult mõistan, et see vajadus on muutunud hägusamaks. Mis saab siis, kui ta ühel hetkel täiesti tuhmub, seda ma antud hetkel küll kuidagi arvata ei oska.
Ja leidsin lahenduse ka tekkinud olukorrale. Leidsin alternatiivse variandi. Vajasin headust ja helgust ja selle allikas oli mul siinsamas käepärast võtta. Kui juba naeratusteallikas, miks siis mitte ka headuse ja helguse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar