Vaatasin, ega näinud, seda, millest räägitakse. Vaatasin, veidi lähemalt, sest võib-olla oli asi selles, et vaatasin liiga kaugelt ega suutnud detaile tabada, aga ikka ei näinud. Ja siis vaatasin veel kord ja asetasin kõik luubi alla ja ikka ei näinud. Midagi pole teha, ju siis ikkagi on asi minu silmades - et kui ka hoolikal vaatamisel ei märka ega suuda tabada seda, mis väidetavalt peab olemas olema. Aga, ma ei saa midagi teha, et mu peas on üks eelmine pilt. Samuti ei saa ma midagi teha, kui ma tean, kuidas on, kui kõik on, nagu olema peab, kui kaks inimest on teineteise lähedusest haaratud, et siis käivad asjad sootuks teistmoodi. Ja seetõttu ma ilmselt ka ei suuda näha, mida näha pole.
Siia sobib kenasti üks eilne sõnumivahetus, meenutused minevikust, kus kõik oli, nagu olema pidi. Ja kuidas see kõik olla oleks võinud, kui... Aga, erinevalt sellest praegusest vaatepildist, kust ma midagi välja lugeda ei oska, olid seal siiski olemas moraalinormid ja nende kohaselt talitamine - väärtused, mida tuleb hoida, väärtused, mida ei tohi lõhkuda. Ja eks ma mõtlen selle kõige juures ka seda, et oma viga, muud ei midagi. Ja seda viga kordan ma ikka ja aina, sest kuni ei ole antud lihtsaid lahendusi, ei saa mina võtta vastutust kellegi teise elu muutmise eest, mul tuleb teha kõik endast olenev, et saaks parim kõigile...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar