Lugesin neid sõnu ega suutnud uskuda seda, mida mu silmad nägid. Kirjutasin ühe meesolevusega, kes oma otsekohese sooviga muidugi rabas jalust - et mis siin ikka keerutada, asume kohe selle asja juurde, mis mehi tegelikult huvitab.
Ega siis minagi kade olnud, vastasin, et ma olen täiesti terve naisterahvas ja minulgi on seesugused vajadused, mis rahuldamist vajavad. Aga et mul on selline kiiks, et mul ikka vaja enne selliseid asju inimesega suhelda ja ega niisama lihtsalt see asi küll ei käi, vähemalt minu puhul.
Vahetasime siis veel mõned kirjad ja sai asi nii kaugele, et hakkasime kokkusaamist planeerima. Ja kõik kulges juba üsna kenasti, kui olin küsimusele selle kohta, kus ma paiknen, vastanud, et vajadusel saan autoga vajalikku kohta liikuda.
Ja siis saabuski puänt, see, mis igas loos olema peab - mind kutsuti autosse asjatama. Ja siis ma mõtlesin, et kas ma tõesti polegi elus kuhugi edasi liikunud, et selliste asjadega tegelema peaks (mis võisid käia nooruspõlve juurde, mil ei olnud võimalik minna ei ühele ega teisele poole, vaid oligi vaja leida mingigi koht, kus asjatada), et kas tõesti siis kusagil normaalsemas kohas pole seda kõike teha võimalik? Teisest küljest sain aga kohe aru, et ma olen ikka üks vanainimene, kes igatseb igasuguseid mugavusi.
Lisaks muidugi mõtlesin ka selle peale, et kas tõesti niimoodi need asjad siis käivadki - et muudkui aga kutsun naisi niimoodi välja ja kõik niimoodi toimibki.
Eks ma muidugi imestan ka iseenda üle, et ma olen valmis avantüüridega kaasa minema, muudkui iseennast kõrvalt jälgides, kui kaugele ma olen valmis minema, mida ma olen valmis tegema.
Ja muidugi muigan päris korralikult kogu selle huumori peale - kui midagi muud ei saa, siis vähemalt saab korralikult nalja ja üllatusi on ikka iga nurga taga üsna ohtrasti varuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar