Igal hetkel tuletan ma iseendale meelde kuiväga mul vedanud on. Isegi neil hetkedel, kui ma olen juba igasuguse lootuse kaotanud ja masendus sisse murrab, viin oma mõtted kõige ilusa ja hea juurde, et saada sealt jõudu edasi minna. Sest mõnikord on vedamine ka see, milles keegi teine vedamist näha ei oska.
Ja siis ma tuletan endale meelde, et armastus on suur ja soe ja meeldiv ja mõnus, paneb unelema ja unistama, võimaldab ennast hellitada. Seda kõike ei saa mulle mitte keegi keelata, seda luksust saan ma endale lubada küll - võtta olukorrast maksimumi. Helgeid mõtteid ja tundeid pakun ma endale ka.
Kuigi jah, on palju ka sellist, mis mõnel hetkel teravalt seest läbi lõikab. Inimesed oma mõtlematusest, inimesed on enesekesksuses. Saan neil hetkedel väga hästi aru, et asi on minus ja selles seisus, kus ma praegu olen. Vahepeal, ma tean, olin juba neutraalses seisus, praegu aga on hakanud jälle puudus kätte tulema ja sellest kõigest on need mõtted ja tunded ka ajendatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar