Kõige raskemad on need hetked, kui tuleb endale tõde tunnistada. Need hetked, kui seisad silmitsi millegagi, millest oled kogu aeg teadlik olnud, aga mille oled enda teadvusest välja surunud. Sellise enesepettusega võid ju pikalt tegeleda, aga ühel päeval saabub niikuinii hetk, mil enam ei saa ennast petta, ei saa ennast peita, sest tõde raiub sisse ja pääsu pole.
Ja eks ma saan aru ka sellest, et see praegune tõehetk on selline, et tegelikult on ta kusagilt läbipaistva kihi seest kogu aeg käepärast olnud, olen sellest kogu aeg teadlik olnud. Aga praegu näen teda justkui esimest korda selgelt, praegu oleks ta justkui valgusvihku asetunud. Nüüd polegi mul teha muud, kui vaid tõdeda, et jah, mul on olnud õigus, kõige suhtes. Lihtsalt, nii hea on (olnud) ennast petta (lasta), nii hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar