See mõte on mu peas idanenud juba mitu aega. Juba pikalt võiksin oma elu juurde lisada mõiste "augutäide". Aga viimase kogemuse pealt kummitab mul ühest filmist (tuli välja, et filmi pealkirjaks on "Elisabethtown") kõrva jäänud fraas: "We are the substitute people!" Ja otsisin mina internetiavarustest ja leidsin blogisissekande, mis räägib päris täpselt sellest, millega minagi kokku puutunud olen:
https://charitysplace.wordpress.com/2014/07/20/the-perks-of-being-a-substitute-person/
Lihtsalt, üks päev pakkus mitmeid selleteemalisi seiku kuni hilisõhtuni välja, mil mu telefon helises ja sellele järgnes oma kolmetunnine hingeabi andmine.
Ja sellesse teemasse lähevad sisse ka minu viimased tööalased kogemused, kus on nõutud operatiivreageerimist. Kuna olen sellega hakkama saanud ja kõik on sujuvalt kulgenud, siis pole teised osapooled vahest tulnud selle pealegi, et tegelikult ei pea ma sugugi olema alati valmis kohe ja kiiresti reageerima, et tegelikult võivad ka minul olla mingid teised asjad ajada. Iseäranis, kui pole eelnevaid kokkuleppeid, et ma olengi mingitel hetkedel ennast mingite konkreetsete asjade tegemiseks ära lubanud. Seda kõike võetakse nii iseenesestmõistetavalt, et ilmselt aru saadaks kõigest alles siis, kui mingid probleemid tekiks. Aga selleks kõigeks on minu tõekspidamised ja põhimõtted liiga kõrged, et ma asjadel nii kaugele minna laseks. Eks teadagi, oma vitsad peksavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar