Ma juba peaaegu suudan ennast veenda selles, et kõik on nii, nagu mingi aeg tagasi mõtlesin ja arvasin, et on. Või pigem ongi just nii, et ma mingitel hetkedel suudan olukordi juba kainelt hinnata. Ja siis, kui ma selleks kõige vähem valmis olen, teeb tegelikkus oma korrektiivid ja ma saan aru, et ma võin selle illusiooni, mis minu peas on tekkinud, täiesti ära unustada, sest kui ikka reaalsus annab nii selgeid märke selle kohta, et need tunded on täiesti olemas ja toimetavad omasoodu, siis ma ei saa ju ennast sellistest unelmatest petta lasta.
Niisiis elan oma elu nende kahe pooluse vahel - ühelt poolt teatud hetkedel see kaine vaatamine asjadele ja olukordadele, teistel hetkedel aga tundlemine, meeletu ja kontrollimatu.
Tere tulemast minu bipolaarsesse maailma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar