Kuulasin mustlasviise, mõte hakkas jooksma ja kokku tuli seekord seesugune lugu siis (mustlasromantika on selle asja kohta vist vähe vale sõna, sest mingitel hetkedel läksid mu mõtted ikka päris ropuks kätte):
Veel!
Tule minu vankri sa,
õlgedesse hullama,
tuliselt sul mõnu pakun
ja kui vanker kirest rapub,
põhjalaudade naginal,
ühiselt naerdes laginal,
leides kätte taevateed
karjatad: "Tahan veel!"
Valla pääseb joovastuse tulv,
madalaks jääb taevavõlv
lõõmaval armurännuteel
hõigud: "Valla uks, näe, su ees!"
Juurde hoogu lisan ma,
ajan hobu kappama,
kõigutatud minu rahu,
kui ta pole täies vahus,
kapjade heledal plaginal,
küljelaudade raginal,
uksest sisse otseteed,
et sa karjataks: "Veel!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar