Mõtlen, analüüsin ja püüan aru saada

Eilne päev pakkus mulle uue vaate ühele eelnenud olukorrale ja nüüd olen ma kõik toimunu võtnud erilise tähelepanu alla. Sest kui ma nii valesti kõigest aru sain, peab ju olema minus mingi selline viga, mis põhjustab väga suuri väärarusaamu.

Mõtlen, vaatan olukordade peale ega mõista kuidagi neid sõnu, mis mulle räägiti. Ja ainus mõte, mis mulle pähe tuleb, on see, et tegelikult ei reageerinud ma kõigele nii, nagu minult oodati. See oli minu kõige suurem viga. Ja kuna mina ei reageerinud ootustele vastavalt, ajas see teise inimese veelgi enam endast välja, sest ta mõistis aina enam kuivõrd valesti ta talitab. Ja nii läks see jada edasi, suure hooga ja suure rutuga. Mina muudkui valesti reageerimas ja teine inimene oma frustratsiooni minu peal välja elamas. Peaaegu tunni jagu pidin kuulama manitsusi ja sõimu. Tol hetkel ei saanud ma suurt aru, mis oli selle plahvatuse põhjuseks, miks läks teine inimene nii endast välja. Põhjuseid võis seal olla palju ja eks need tundusid kõik olevat minuga seotud.

Kui nüüd aga võtan siia kõrvale selle olukorra, mis sel hetkel teise inimese tegelikult närvi ja vihaseks ajas, siis olin ma taaskord piksevardaks. Ma tahaks võtta vastutust selle eest, et mina olin kogu reaktsiooniahela põhjustajaks, aga kui ma nägin, missuguse intensiivsusega sellel teisel teemal rapsiti ja panen sinna kõrvale ka kõik muu intensiivse elu ja toimetamise, mis toimus, siis ma olen jätkuvalt veendunud, et see kõik ei olnud minu teha ega sõltunud ka minust.

Ja kui see konfliktsituatsioon tõesti läks üle piiri, siis nägin mina seal ühte märksõna, mis tegelikult läks ikka päris korralikult täppi - kuigi ma seda ei mõelnud, kuigi ma seda ei kavatsenud, tuli see märksõna justkui iseenesest esile ja kui see juhtunud oli, siis läks tõeline põrgu lahti... Kas ka seal oli põhjuseks see, et inimene sai aru, et tõde on lähedal, käega katsuda ja sellest siis tekkis ka selline reaktsioon?

Aga, kas on kusagil ka lootus, et rollid vahetuksid, kui isegi selle aja sees oli taaskord see hetk, mida olen nii tihti varemaltki kogenud - kus mina olen ikka ja alati valmis panustama, kui mu käest abi küsitakse ja see abiküsimine tuleb täpselt sedasi, et mul justkui polegi võimalust keelduda. Ja kui ma teiselt poolelt midagi vastu küsin, ka leplikult ja järeleandlikult, siis on seda tõesti palju tahetud ja soovitud, sel hetkel seal olid muidugi teised tunded üle keenud ja mina oma sõnadega olin viimaseks piisaks karikas. Nüüd on iseäranis kentsakas, et seda rollivahetust mu käest suisa nõutakse. Ja lisaks seda, et ma teeks oma elus muutusi vastavalt teise poole äranägemisele.

Ja üks küsimus on mul veel: miks, pagana pärast, siis sellise asja järel veel mingeid pingutusi oli vaja teha?
Aga nüüd, kus suutsin jõuda asja tuumani, tuleb see lahti lasta, vabaks anda.