See kõik, mis toimunud on, tekitab minus muidugi erilise tunde - selle tunde, et ma olen äravalitute seas, nende seas, kes saavad osa millestki seesugusest, mida kellelegi teisele pole ette nähtud. See äravalituks olemise tunne on muidugi täiesti ületamatu, mõtlen ma. Kuigi jah, seesuguse äravalituse jätaksin ma tegelikult pigem vahele. Valiks vähe teistsugused äravalituks olemise hetked. Aga need on minu hetked ja kui mulle on nad ette nähtud ja just nõnda ette nähtud, siis pole mul viriseda midagi ja tuleb kõik, mis antakse, vastu võtta, lahkelt naeratades. Muudmoodi pole see kõik lihtsalt mõeldav, muudmoodi ei saa ma kuidagi sellest kõigest läbi tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar