Kivist jumalad

Taas üks ühe õhtu raamat. Võtad kätte ja enne käest ära panna ei saa, kui oled läbi lugenud.

Jeanette Winterson "Kivist jumalad":

Mõnikord tunnen ärkamise hetkel korraks, et olen leidnud õige tee. Siis tõusen üles ja kaotan suuna käest, loodan kellegi teise mõõteriistadele, mis mulle ütleksid, kus ma olen.

Kui ma vaid oskaksin unenäost kompassi teha. Kui ma vaid usaldaksin omaenese unenägemist.

"Asi mis mind elu juures hulluks ajab," ütlesin mina, "on see, et see on täiesti suvaline. Me teeme plaane. Me proovime seda kontrollida, aga kõik on täiesti juhuslik."
"See on kvantuniversum," kostis Spike, "ei juhuslik ega ettemääratud. See on igal ajahetkel võimalik. Kõik, mida inimene teha saab, on sekkuda."

Spike ütles: "Inimesed näitavad sageli välja emotsioone, mida nad ei tunne. Ja tunnevad sageli emotsioone, mida nad välja ei näita."


"Armastus on katse," vastas tema. "Iga järgmine samm tuleb alati üllatusena."


"Ma tahan sind puudutada."
...
"Ja mis siis saab, kui sa mind puudutad?"
...
"Siis leian ma alguse keele."
...
"Ja sinu kord reisitud maailmast saab minu vaba ja metsik maailm, mida ma eales taltsutada ei taha."
...
"Ja seda paika, mis sa oled, ei vaheta ega müü ma kunagi."
...
"Sa ei saa mind armastada, sa ei tunne mind."
...
"Kas armastada saab ainult seda, mida tunned?"
...
"Või on armastus see, mida sa ei tunne?"

Universum jaguneb igal sekundil võimalusteks ja suurem osa neist võimalustest ei saa kunagi teoks. See ei ole universum - seal on rohkem kui üks lugu. Lugu ei jää seisma, ei saa jääda seisma, see jutustab iseennast edasi, ootab sekkumist, mis muudab seda, mis järgmiseks juhtub.

Armastus on sekkumine.

Käsi käe peal, alustan ma laskumist sinusse. Käsi käe peal, liiga kiiresti, nagu mu südamelöögid. See tee viib alla, kaljurünk, koobas. Ei mingit turvatunnet, tagasipöördumise kindlust.



"Ära kahetse seda," ütles Spike. "Muuda seda, kui pead, aga ära kahetse."


Ajas on üks hetk, ja minu valikud ei ole kummalisemad kui miljonite sõjast või südametunnistusest võõrasse kohta sattunute valikud enne mind, kui tuntu jäetakse tundmatu pärast, kõheldes, kartes ja seejärel end juba teekonnalt leides, jalajälg ja mälestused teekonda tähistamas: mis sul oli, millest sa ilma jäid, mis sa leidsid, ükskõik kui keerulise või võimatu, hetk, mil ajast sai sild ja sa astusid üle selle.


Tegelikult on nii, et olen kogu elu binokliga jälginud Võibollasaari, rikkumatut fantaasiamaailma, mis ei ole tegelikult sugugi etem kui kannatuste teravad kaljud. Võib-olla, kui ma oleksin talusse jäänud... võib-olla, kui ma poleks Spike'iga läinud... võib-olla, kui oleksin elanud rahulikumalt... võib-olla, kui oleksin aastate eest seda õiget inimest kohanud... võib-olla, kui ma poleks teinud seda või tema nõbu teist. Võib-olla, kallis, oli see tõotatud maa olemas ja ma ei näinud seda. Vaata, kuidas see valguse käes sätendab. Aga tõde on see, et ma mõtlen võib-olla ise välja. Mina saan teha ainult neid valikuid, mida ma teen, nii et milleks piinata ennast sellega, mida ma oleksin võinud teha, kui kõik, millega ma tegeleda saan, on see, mida ma olen teinud? Võibollasaared suhtuvad inimelusse vaenulikult.


Kui ma oma elu peale tagasi vaatan - ja kes saaks seda mulle antud olukorras ette heita? -, siis mis on see, mida ma ära tunnen?

Mitte need alguse, keskpaiga ja lõpuga lood, vaid lood, mis algasid uuesti, lood, mis keerutasid ringi nagu teekäänakud.

Suur osa sellest, mida ma olen teinud, on lõpetamata jäänud - mitte sellepärast, et ma liiga kiiresti pooleli jätsin, mitte sellepärast, et ma olin laisk, vaid sellepärast, et sel oli omaenda elu, mis ilma minuta jätkub. Lastega jäävad asjad tõenäoliselt alati lõpetamata - nad saavad alguse kui osa su enda kehast ja jätkavad oma elu eraldi nagu teine manner. Kui sel tööl, mida sa teed, on mingi tähendus, läheb see järgmistesse kätesse edasi. Päev libiseb öö unenägudesse.

Tõelised lood on need, mis on servadest lahti, lubavad üleminekut, piiride nihutamist. Viimane piir on lihtsalt teaduslik ulme - ära seda usu. Nagu universumil, ei ole sellelgi lõppu.


Tema on labürint, kus ma aastate eest kaduma läksin ja kust ma nüüd väljapääsu otsin. Tema on kaotsiläinud kaart. Tema on paik, mis ma olen.

Üksildus ei seisne üksipäini olemises. See on tore, õige ja hea, nii mõneski mõttes ihaldusväärne. Üksildus seisneb maabumispaiga leidmises või mitteleidmises, ja teadmises, et mida sa ka ei teeks, võid sa alati sinna tagasi minna. Üksilduse vastand ei ole seltskond, see on naasmine. Koht, kuhu naasta.


"Mida inimeseks olemine tähendab," ütlesin mina, " on kasvatada lapsed üles turvalises keskkonnas, anda neile haridus, hoida nad tervena, õpetada neile, kuidas enda ja teiste eest hoolt kanda, lasta neil areneda omaenda moel täiskasvanute seas, kes on selge mõistusega ja vastutustundlikud, kes tunnevad maailma väärtust ja mitte selle majanduslikku potentsiaali. see tähendab kunsti, see tähendab aega, see tähendab kõiki neid sisemajanduse kogutoodangus ja rahvaloendusel arvestamata jäetud nähtamatuid faktoreid. See tähendab teadmist, et elul on nii sisemine kui ka välimine külg. Ja ma arvan, et see tähendab armastust."
"Armastus," ütles tema. "See on lihtsalt looduse viis panna üht inimest teise eest arveid maksma."


Mul pole olnud lihtne elu usaldada. Asi ei ole selles, et ma oleks kahtlustav või küüniline, aga jah, jah-vastamine tundub rohkem nagu kutse loomisele, mitte vastus, millele minul oleks mingit õigust.


Kaugel eemal, liiga kaugel, et inimsilm seda näeks või inimkõrv seda kuuleks, on kõik, mis me oleme kaotanud. Lisame sellele kaotusele veel tunded, mis on väljakannatamatud. Saadame need kaugele kosmosesse ja loodame, et nad ei puuduta meid iialgi. Mõnikord, unenägudes, näeme me kasti pandud kannatusi ja hirme, mis tiirlevad kahe miili kõrgusel orbiidil, väljaspool meie väikest maailma, iialgi ei õnnestu neid piisavalt kaugele saata, iialgi ei õnnestu neist igaveseks lahti saada.

Mõnikord tuleb signaal ja me ei taha seda kuulda: me ei kasuta vastuvõtutehnikat, ei täiusta analoogarvutit. Lülita välja, keera maha, on sel vahet, mis juhtub, kui me seda ei kuule?
...
Ma ei taha omaks võtta seda, millega ma hakkama ei saa. Ma tahan selle jätta kaugele, tähtedele valvata. Ma tahan, et see oleks kaalutu, sest see on liiga raske, et seda kanda.

Mõnikord ma mõtlen, et oleks palju parem, kui ma üldse midagi ei tunneks. Minagi võiksin Spike'i kombel koosneda närvidest, mitte tunnetest. Nagu temal, nii poleks minulgi tunnete järele mingit vajadust. Tunded seostuvad minu jaoks kurbusega, ja kurbus on tühjus, minu tühi ruum. Tunded on tühi kosmos. Ent kosmos ei ole tühi.

Minu kohal on taevas tähti täis, iidset valgust, hiiglaslikke vahemaid, uusi maailmu.