Mõnikord teeb elu kohe asjad selgeks. Kui hakkad mõtlema mingit mõtet või kaaluma mingit tegevust, siis teeb elu päris kiiresti selgeks, kui vale see mõte on, kuidas peaksid asjad tegelikult olema.
Haarates justkui viimasest õlekõrrest tahaksin uskuda, et siis on sisemine tunne ikka õige, et on lootust, kui teistes asjades pole elu nii selgeid vastuseid andnud. "Naiivitar, jätkuvalt," kummitab kuklas.
/"See on nagu lapselt kommi äravõtmine!" Mis rahuldust võib pakkuda asi, mida on nii lihtne teha? Milleks üldse, kui kõik muu on sama lihtne?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar