Tänane päev andis mulle jälle selge märgi sellest, kui erinevad on inimesed. Mina, kes ma viimasel ajal päris sagedasti olen tundnud, et olen justkui jalad maa külge kinni kasvatanud, leian endas ikka ja jälle sädeme, et hetkest saada leek ülesse ja minna.
Ja siis puutun kokku inimestega, kes pealtnäha tunduvad vabad tegema, mida hing ihkab, aga kui tekib hetk, et võikski ilma pikema mõtlemiseta midagi teha, tuleb välja, et ikka leitakse võimalus oma rutiinis kinni olla, mitte astuda seda sammu, et lendu tõusta.
Vaat sellised põhimõttelised erinevused, mitte midagi pole teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar