Sai eile peale pikka uisutrenni käidud džässi kuulamas. Oli ilus ja mõnus olla, aga see oli suurim viga (intensiivne trennitegemine siis), mis olla saab, sest nõnda jäi suurem osa soolosid minu aplausita. Oli lihtsalt selline õhtu, mil lased muusikal enda ümber mõnusasti olla ja ennast tema sisse nii kenasti sobituda, et plaksutamine tundub seda idülli lõhkuvat. Nii saingi vaid mõnel soolol aplausiga sabast kinni, enamasti aga olin niisama ja mõnulesin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar