Eile oli uisurajal kummaline olukord. Kuni selle hetkeni, kui kummaliseks läks, oli täiesti tavaline, kellaajale kohaselt enamasti jalgrattureid, peamiselt ikka lapsi, suuremaid ja väiksemaid. Ja nagu ikka teen, kui mulle suurem hulk selliseid korraga vastu satub sõitma, võtsin hoo maha ja ennast koomale. Ka vastutulevad lapsed tegid sama. Grupi viimasele poisile vaatasin otsa ka. Ja saidki nad minust mööda ja siis kuulsin midagi sootuks kummalist.
See viimane poiss, kellele otsa olin vaadanud, ütles teistele: "See oli Muumi!" Teiste vastust selle ütluse peale ma ei kuulnud, aga tema järgmine lause oli: "Ja-ja, see oli Muumi!" Niiet, mina oma suurepärases uisuvarustuses - igivanad ja äratrööbatud uisud, mis on mulle mitu numbrit suuremad, mustade lühikeste pükste ja ilmselgelt liiga suure rohelise särgiga, kõik kaitsmed vajalikes kohtades, kiiver peas, päikeseprillid ees - meenutasin siis sellele poisile Muumit. See muidugi on ainult hea, sest muumid on minu arvates alati ühed väga toredad ja heasüdamlikud. Ja üllatav oli kuulda, et ühe umbes kümneaastase poisi jaoks on Muumi oluline märksõna. Oli meeldiv!
1 kommentaar:
vahva!
Postita kommentaar