Sai eile kinos käidud, mitte klassikalises kinos, aga siiski kino. Filmi näidati Arvo Pärdi keskuse korraldatud programmi raames ja näitamise kohaks oli Tallinna Katariina kirik.
Filmiks oli "Taevas". Lugu lootuse kaotamisest ning milleni see kõik välja võib viia. Ekstreemne tegu, sest enam ei suuda välja kannatada, et maailm muutuda ei saa. Loobumine kõigest vaid ühe eesmärgi nimel.
Karm film, mis tegelikult annab vaate sellele, milleks on valmis inimene, kui ta on viidud suure ahastuseni, milliseid vahendeid võib siis valida võitlemiseks.
Kui see kõik nüüd kõrvale jätta, siis on film armastusest. Samamoodi usaldusest. Kui vaid võiks elus sedasi vedada, et saaks samamoodi loota inimeste peale ja neid usaldada.
Filmi viimane stseen - helikopter sini-sinisesse taevasse kadumas - mõjus vabastava ja optimistlikuna.
Ja tegelikult tekkis tahtmine näha ka "Põrgut" ja "Puhastustuld", mis on trioloogia kaks ülejäänud osa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar