Eile, kui olin taaskord tormanud lahingusse, mis polnud minu oma, hakkasin pärast väikest eneseanalüüsi tegema. Miks see teema mind nõnda ärritab? Miks mul on selline probleem mööda vaadata sellest, kuidas ebakompetentne inimene räägib asjadest justkui ta teaks neist midagi? Miks mul on vajadus näidata talle koht kätte ja selgeks teha, kui vähe ta tegelikult asjadest teab?
Endale ausalt silma vaadates tean, et eks seal ole see minu isiklik leppimatus selle olukorraga, mis minu jaoks loodi. Asi pole niivõrd selles, missugune oli tulemus, mis saavutati. Asi on pigem selles, et mina olin mängukanniks ja mind pandi sundseisu.
Minus elav maailmapäästja muidugi võttis endale selle tulemusena koorma kanda, aga see ei tühista ära seda olukorda, millesse mind pandi, ja kuidas see kõik toimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar