Iga üksik samm on võit. Iga konarus maapinnal annab endast selgesti märku. Sellise harjutuse tegin täna, mõtlesin, et pea paks otsas, pean ikka välja värske õhu kätte minema. Läksin ja kui juba õues olin, siis mõtlesin, et vaatan, kui palju ma siis jaksan käia. Algul mõtlesin, et teen väikese ringi kodu ümber. Aga siis, olles juba hoo sisse saanud, leidsin ennast veidi kaugemal. Ja siis veel kaugemal. Läksin aina edasi. Ühel hetkel, kui olin juba üsna kaugele läinud, otsustasin tagasi tulema hakata, sest kojujõudmiseks pidin sama teed pidi tagasi tulema. Hea oli, et nii otsustasin, sest viimased sammud läksin aina vaevalisemalt, sest viimane osa teest oli lumepurdune ja selle peal on mul praegu iseäranis keeruline käia. Suure vaevaga sain ennast tuppa veetud ja päris suur oli kergendus, kui sain istuma, et viimaks pääseda selle valu käest.
Nüüdseks on aga olemine juba päris heaks läinud, tundub, et päevasest käimisharjutusest oli abi. Samas on ikka huvitav mõelda selle peale, kuidas võib vaid ühe nõksu tulemusena tekkida selline tunne, et mitte ühtegi seljalihast pole kunagi treenitud ja nad nüüd justkui peaksid alles arenemist alustama. Eks seepärast on see käimine ka nii vaevaline - hoida selga võimaliku valu eest, kuigi sellest pole pääsu nii ehk naa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar