Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma olen ikka väga sarkastiliseks muutunud või olen ma seda juba tükk aega olnud, aga pole põhjust seda oma olekut tunnetada. Täna kuulasin ühe tähtsa inimese juttu ja hakkasin mõtlema selle peale, kas ma olen kogemata vahetanud aega, ruumi, seltskonda ja teab mida kõike veel. Jutt, mida see tähtis mees rääkis, oli nii moraliseeriv, et mulle jäi mulje, nagu räägiks ta lasteaiaga ja ilma tema jututa ei liiguks mitte midagi, ei toimuks mitte midagi, ei oskaks keegi mitte midagi teha.
Sain aru, et minu arusaamised asjadest on kusagil mujal ja võtsin jälle kõiki hinnata enda järgi - ise ennast motiveerides, vaadates, et kõik asjad tehtud saaksid ning vajadusel ka teistele abi ja nõu jagades.
Aga võib-olla oli see jutt, mis tähtis mees rääkis, tõesti asjakohane, mine tea. Minu jaoks oli see aga üks suur aja raiskamine ja tundus tühja moraalitsemisena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar