Oeh, viimase kahe nädala jooksul on juba loendamatul arvul olnud päevi, mil ma olen pidanud rääkima ja rääkima ja kuulama ja kuulama ja rääkima ja rääkima ja kuulama ja kuulama. Üldiselt on see olnud väga väsitav. Tunne on selline, et ei jaksa enam. Emotsioonid on ka enamasti laes ja suurem osa nendest rääkimistest ei ole kerged olnud, teemad on olnud konfliktialtid ja rasked, aga mina olen ikka ja jälle võtnud selle initsiatiivi ja alustanud rääkimist. Ja enamikel juhtudel ka otse rääkinud oma asjadest ja otse kätte näidanud need kohad, mis häirivad, ja fikseerinud need hetked, kus ma olen tundnud, et just praegu on see hetk, mil ma pean rääkima, sest hiljem ei saa asjadest enam midagi.
Täna sain ühe rääkimise juures aru ka sellest, et ma olen muutunud väga ratsionaalseks ja sirgjooneliseks inimeseks (mitte et ma seda enne poleks olnud, aga ju siis aeg on mind lihtsalt selles suunas arenemiseks edasi lükanud), kes ei talu mingisugust mulli ajamist vaid tahab saada konkreetseid lahendusi.
Eks ma pean hakkama mingi hetk ka reaalseid tegusid tegema, aga praegu on küll selline tunne, et suuga teeb suure linna... (ja edasi võib igaüks ise mõelda)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar