Tegelikult olen seda tajunud juba pikalt. Seda tõehetke, mis peagi kätte jõuab. Ja see, mis tundus justkui võimaliku plaani ja lahendusena, ei vii kuidagi soovitud tulemuseni. See tee viib mind sootuks mujale.
Nüüd siis ongi kätte jõudmas see hetk, kus ma pean võtma ennast kokku, kogu oma tugevuse, ja taaskord seisma tulevikuga silmitsi, teadmisega, et edasi tuleb mul minna üksi.
/Tahan tagasi seda hetke, mil Sa seisid minu selja taga ja mina, trotsides vihma, seisin sirgelt ja tugevalt kui mast, mis kõik välja kannatab. Sel hetkel olid mul olemas Sinu sõnad (olin nende najal just ennast taas püsti ajanud), aga nüüd on need sõnad viinud tuul ja miski ei too neid enam tagasi./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar