Kuigi see mõte oli mu peas, ei saanud ma. Ei saanud teha seda, mida kõige rohkem tahtsin. Lihtsalt ei saanud. Ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Nii lihtne oleks seda teha, aga ometi täiesti võimatu.
Vaid ühe lausega saavutati see, mida sooviti. Kuigi ma nii väga tahaks, ei saa ma, ma arvan et mitte kunagi enam. See on väga kurb, sest nii palju jääb edasi andmata, nii palju jääb jagamata. Aga midagi pole teha - kui on väljendatud selget soovi, siis tuleb austada seda.
Ja nii ma tunnengi, et kõik need teemad peavad leidma mingisuguse kanali, kuhu suunduda. Praegu seda ei ole ja seetõttu jäävad need asjad kõik minu sisse.
Ma näen seda pilti iseendast, seismas hambad ristis ja sundimas ennast edasi minema, ise samal ajal teades, et iga järgmine samm on üle piiri. Aga ma pole kindel, kas ma üldse hoolingi sellest, mis edasi tuleb või kui keeruline see olema saab või mis saab minust selle kõige tulemusena. Kas üldse saab midagi, enam?
Ja kuna ma ei saanud, siis tundus, et ma ei tea või ei hooli. Aga ma teadsin ja hoolisin, kuid selle väljendamiseks ei antud mulle luba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar