Viimasel ajal olen aru saanud, et ma olen ühe asja peale kade. Aru saan ma sellest neil hetkedel, kui mulle räägitakse sellest asjast ja ma tunnen selle peale, kuidas kogu mu sisemus tardub ja mind iga kord sellega ikka enam tükkideks rebitakse.
Kadedus on aga mõttetu, sest ma tean, et see, mille peale ma kade olen, ei saa minu jaoks mitte kunagi tõeks. Ma tean väga hästi ka neid põhjuseid, aga siiski pole ma (veel) valmis nendega toime tulema.
Millal saabub aga see hetk, kui see kõik mulle enam haiget ei tee? Millal ükskord?
Võiksin ju leida asjale teistsuguse vaatenurga ja rõõmustada selle üle, et mingid asjad on paigas ja ju siis polegi see kõik mulle ette nähtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar