Reaalsustaju kaob, autopiloot läheb peale ja isegi ei saa aru, mida teed ja milleks. Hiljem, kogu selle asja peale tagasi vaadates, hakkad kahtlema - kas oli, mis oli, kuidas oli.
Ainult hulludele (irooniline on siinkohal see, et sellise pealkirjaga film on olemas ja see, millest see film räägib), kumab mõte mu peas... Teistmoodi ei ole võimalik, teistmoodi ei saakski.
Ja hirmu ei ole, enesealalhoiuinstinkti ei ole, on vaid kulgemine, hetkes, kaugemale ei ulata taju, ainult siia.
Sellised inimesed tuleks lühema keti otsa panna, arvan ma. Ühel hetkel võib selline kulgemine kellelegi saatuslikuks saada. Kui ei oska õigel ajal tähele panna seda, mis ümberringi toimub. Või ongi see vaid õige kulgemise viis - niimoodi, ise justkui sekkumata, aga ometi tehes kõike täpselt nii, nagu peab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar