Kuigi ahvatlus oli suur ja võimalusi oli küll, olin tubli, et neist väljagi ei teinud. Tegin täpselt seda, mida olin lubanud. Mitte midagi rohkemat, peaaegu mitte ühtegi vimkat. Välja arvatud see, kui suures ahastuses silmad kinni panin ja käed roolilt ära võtsin (tagantjärele mõeldes täiesti ajuvaba tegu, aga instinkt oli tugevam, sest ahastus oli tõesti suur):
"Lõpeta ära! Kas ma pean ise rooli tulema?"
"Ei pea ja ega ma lasekski Sind praegu rooli."
"Purjus inimesi ei tohi jah rooli lasta."
Ja muidugi see lõpuvitamiin:
"Kuhu Sa nüüd sõidad?"
"Tahtsid ju teise autoga sõita. Lähme võtame ja sõidame siis sellega."
Oh mind ja minu toimetamisi, aga niimoodi võis see asi väikese krutskiga punkti saada küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar