Sa räägid, ma kuulen, täiesti mõistlikku juttu. Aga üks asi jääb mulle selgusetuks. Kuidas saab olla võimalik see, millest Sa räägid? Kuidas, Sinu arvates, võiks see asi toimida?
Miks ma ei saa neid sõnu enda seest välja? Mis takistab mul neid küsimusi küsimast? Kas ma ei taha kohe põrmu tallata seda lootusesädet, mida need sõnad on esile toonud?
Iseenda peale mõeldes saan väga hästi aru, et selleks, et saaks tõeks see, millest Sa räägid, peame me mõlemad tugevad olema, väga tugevad, tugevamad kui kõik need asjad, millega me siiani kokku oleme puutunud.
Teisest küljest aga rebivad ka need sõnad mu taaskord tükkideks, sest nad võtavad selle lootuse, mille oled oma tegudega mulle andnud. Selle lootuse, millel ei ole tulevikku, ma tean, aga mille oled mulle andnud, paari õrna hetkega. Ja milleks mulle need õrnad hetked, kui Sa soovid midagi sootuks muud?
Millal ükskord saavad need paradoksid tühistatud? Ja kuidas minna tagasi sinna, kust on juba üle piiri mindud?
Palun mulle üks mälestuste kustutamise seade, vaid niimoodi näen ma, on võimalik, et saab tõeks see soov, mille Sa välja oled öelnud.
Iroonilisel kombel kõlab mu peas ka üks teine küsimus, Sinu öeldu peale: miks me ei ole seda, mida me Sinu arvates võiksime olla, mis on takistanud meil sedasi seniajani olla....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar