Kuidas on ikkagi nii, et siis, kui arvad, et nüüd on kõik lõplikult untsus ja edasi ei tule enam midagi, selgub korraga, et ikkagi vajab lugu edasijutustamist.
Tegin midagi sellist, mille tegemise juures jälle oli kahtlus hinges. Kas ma ikka peaks? Milleks ma peaks? Sest hetkeseis oli taaskord selline, et mingit kriitikat see asi küll ei oleks kannatanud. Aga kuna olin ettevalmistused juba ära teinud, siis mõtlesin, mis siis ikka, kui juba mõte oli, siis tuleb see ka teoks teha.
Ei teinud ma ju midagi erakordset, lihtsalt kuulasin inimese unistusi ja otsustasin ühele neist väheke tuld lisada. Selle järgi, mis edasi juhtus, sain aru, et olin oma teoga inimese hinge puudutanud. Eks see oli ka enne teada, aga arvasin, et läheb seegi, nagu kõik need eelnevad asjad, lihtsalt tühja auku.
Rohkemat ma ei soovinudki, rohkemat ma ei tahtnudki. Lihtsalt anda inimesele julgust unistada ja oma unistused ka teoks teha. Ega selleks pole talle mind vaja, aga siiski on hea teha midagi seesugust, milles on sädet sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar