On üks paik, kus olen ennast ikka hästi tundnud. Jah, seda paika sellisel kujul, nagu ta minu mälestustes on, enam ei ole. Aga neid häid mälestusi ei kustuta see ajas toimunud muutus siiski.
Need hommikud, kus päikesekiired metsa vahelt piiluvad. See metsarada, mida mööda tulijaid alati ootasin. Need marjapõõsad, maja nurga juures. Need õhtud, kui päike metsa taha kadus ja "Päevakaja" kõlas. Vahvliküpsetamine ja maailma parimad praekartulid. Suur vaher ja liivakast selle all. Hämarduvas õhtus meres ujumas käia ja sauna tagant maasikaid korjamas. Ja ennekõike vabadus, vabadus minna ja olla, piirideta.
Niimoodi on selle paigaga, kus nüüd pole enam midagi sellest alles, sellest ilust ja rahust.
Aga mälestustes jääb see kõik täiuslikuks, hoolimata sellest et on teistsugused ajad ja teistsugused moed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar