Tulevad laused, ühes rivis. Mina pikin küsimuse vahele. Siis tulevad järgmised laused. Neid kuulates saan aru, et ma peangi kogu aeg endale aega välja nõutama, sest muidu mulle seda lihtsalt ei anta. Miks peab see siis niimoodi olema?
Kuidas küll sobituda sinna, kuhu ei sobi? Kui mitmeid kordi olen endale öelnud, et aitab, ja ometi leian ennast taaskord samast olukorrast, saades aru, et ma olen võimetu selle suhtes, et minna ja olla nii, nagu mõistus mulle ütleb, et olema peaks. Süda kisub ikka sinna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar