Ikka meeles...

Jälle üks armas telefonikõne, inimeselt, kes mind ikka meeles peab. Huvitaval kombel viimasel ajal korra-paar kuus ikka mulle helistada võtab. Tore muidugi on see, et mind keegigi meeles peab, ka neist inimestest, kes põgusalt minu elust läbi käinud on. Muidugi oli see veel toredam, et selle inimese juures on veel üks väike inimene, kes mind iseäranis näha sooviks ja ka seda soovi tuletati mulle meelde. Selle peale ütlesin kohe: "Palun ära tee mulle haiget." See oli siiras reaktsioon, ka mina tahaks seda väikest inimest näha, aga täna ei ole see aeg ega koht.