kolmapäev, 10. november 2010

Vastandlikkus

Kui ise pean reeglitest enamasti kinni ja püüan ikka korrektselt käituda, siis leidsin ennast täna mõtlemas selle peale, kuidas mind võlub see, kui inimesed teevad ulakusi ja kalduvad reeglitest kõrvale ning võtavad asjade käigu enda kontrolli alla just sel moel, nagu nad ise parajasti tahavad. Seesugused mõtted kutsus esile üks pealtnähtud situatsioon, mis kõrvalt vaadates oli veidi äärmusesse minek, aga kuna ma olin erapoolik pealtvaataja, siis minu sümpaatia kuulus tegijale, kes võttis vastu pealtnäha täiesti mõtlematu otsuse ja tegutses siis selle järgi.

Kogu loo moraal läheb samasse kanti, millest kirjutasin siin vaid nädala jagu tagasi - mulle on ikka vaja meelelahutust ja ma tõesti hindan seda, kui ka igapäevastesse ja hallidesse toonidesse ebastandardsete lahendustega värvid ja vigurid sisse tuuakse.

Aga iseendast ma seejuures päris hästi aru ei saa - et kui ma ise pigem teise serva kaldun, siis miks hindan sellist kõrvalekalduvat käitumist teiste juures? Ehk võib vastus peituda selles, et ma ise võib-olla ei tihkaks?

Kommentaare ei ole: