Elu on ikka kummaline. Või mis, mitte niivõrd kummaline, kui pigem lihtsalt huvitav. Nõnda leidsin ennast mõtlemas, kui sain aru, millise mulje olen inimestele endast loonud. Või et milliseks inimesed mind peavad. Siinkohal meenuvad sõnad "ontlik" ja "viisaka kõnepruugiga". Selline on siis teistele jäänud mulje, sest eks ma ikka enamasti nõuan korrektsust, kui kusagil näen seda vajaka olevat.
Kuid... Kui vaid inimesed teaksid, et ka minu sõnavaras leiduvad need sõnad, mida ma neil rääkida keelan (mis siis, et keegi mind peaaegu mitte kunagi neid rääkimas ei kuule) ja et ka minu mõtted liiguvad pahatihti ontlikest radadest sootuks kaugele, siis nad oleksid vast väga imestunud. Kuid selle juures on üks väga lihtne seletus - iga asja ja mõtte ja sõna ja teo jaoks on olemas oma õige aeg ja koht. Kui need kokku käivad, siis võib ka inimene oma ontlikkuse unustada ja kasutada sõnu, mida keegi teine väljaspool seda situatsiooni kunagi kuulda ei saa.
1 kommentaar:
Just nimelt: iga sõna jaoks on oma hetk, aeg ja koht - mis siin niisama lahmida. Muidu on nii, et sõna minetab oma väe ja tähenduse - hakka siis uudissõnu välja mõtlema, mis iseeneset pole ju halb, aga kaaskondsed ei pruugi sellest aru saada ja siis on vesi ahjus :)
Postita kommentaar