Elus kehtib ikka see reegel, et kõik sõltub taustsüsteemist. Nii sõltusid taustsüsteemist ka hinnangud seekordsetele ekstreemsetele tingimustele maanteel. Kui ikka mitte midagi näha ei ole, siis tuleb kõvasti vaeva nähe, et autot tee peal hoida ja püüda aru saada, kuhu see tee parajasti viib. Selline tore autosõiduharjutus oli elul mulle plaanijärgselt ette laotanud eile - valges oli ümberringi kõik nii valge, et langeva lume seest ei olnud sugugi teed välja paista, pimedas oli aga ümberringi taaskord see valgus, mis segas ette vaatamast, headel hetkedel oli ette näha kolme teeäärse posti jagu, kehvematel hetkedel aga vaid ühe jagu ja silm otsis pingsalt järgmist. Omaette ristisin selle tee merel paiknevaks faarvaatriks - kus liikledki vaid tee servas olevate märkide järgi, sest teed kui sellist pole maha märgitud.
Kuid sellistes oludes hakkamasaamine loob hea taustsüsteemi - väljaspool sellist "pimeduses" sõitmist tundub hea nähtavus ja selgelt eristatav tee imelisena ning selle läbimine lihtsana kui lapsemäng.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar