Alles nüüd saan aru, kui rikkumata ma olen. Oli nii mõnigi olukord, mille oleks saanud edasi arendada millekski rikutuks, aga minul ei tulnud need mõtted isegi mitte pähe. Ja isegi siis, kui mulle anti nõu, kuidas ma käituma peaks, suutsin ma hakata vastu puiklema, et ei tea miks ma sedasi peaksin toimima.
Vaat selline ma siis olen - rikun teiste mängulusti sellega ära, et olen rikkumata ega oska riukalikke mõtteid endast välja valada. Mis ma nüüd siis peale peaks hakkama? Samas, eks oli hetki, mil mina olin mängulusti täis, ja siis pidurdati minu hoog maha - ikka tasakaalus peavad asjad olema.
Praegu märkasin sõnakasutust - rikkumata olemiseks oli vaja midagi ära rikkuda. Ehk siis ikka mitte täielikult rikkumata? Või rikkuda midagi selleks, et olla rikkumata?
Eks sinna rikkumatuse juurde käib see tunne ka - ma olen õnnelik, et ma ei teinud seda, mida minult paluti, sest praegu saan selle üle ainult rõõmu tunda, kuigi see, mida paluti, oli see, mida kõige enam teha oleksin tahtnud, on siiski hea, kui mõned asjad on tegemata ja mõned rajad on käimata. Eks elu näitab, kuidas ja kuhu edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar