Juba kaks nädalat tagasi lootsin, et see muster, mis eelmine kord toimis, toimiks ka nüüd. Ja nõnda see asi siis läks - lootsin ja ootasin ja vaatasin. Kuigi see, et asjad sedasi lähevad, selgus alles üsna viimasel hetkel... Olin juba arvamas, et asjad ei lähe nõnda, nagu ma oleksin tahtnud. Olin juba peaaegu meelt heitmas. Ja siis läks kõik paika. Üks telefonikõne näitas, et muster on olemas ja saab seegi kord tõeks. Seesama telefonikõne pani kõik ümberringi särama ja muutis elu vaid hetkega helgeks. Alles siis sain aru, kui väga olin oodanud mustri tõekssaamist.
Kogu selle asja juures sain teada veel ühe teisegi asja - mulle sai selgeks, mida ma vajan ja millest puudust tunnen. Mõnikord on vaja natuke kõrvale astuda, et saada aru, mida tahad, ja kinnitust sellele, et ikka tahad.
/Kuidas ma küll oskasin üldse kahelda selles, et kui juba minu pärast plaanid korra ringi tehti, siis nad kohanduksid täpselt selliseks, nagu minul vaja on. Tegelikult oli see kummaline olukord, kus minu silma all läksid plaanid selliseks, nagu mina soovisin - kõik algas kurva tõdemusega, et ma ei saa tehnilistel põhjustel olla seal, kus tahaksin kõige rohkem olla, ja siis arenes olukord paarikümne minutiga selliseks, et kogu asi lükati edasi, küll teistel põhjustel, aga nagu justkui võlu väel minu võimaluste kohaselt./
Nii saigi ühest suhteliselt toimetustevaesest päevast üks päris toimekas päev. Ja mitte ainult sellest päevast, ka üheks teiseks päevaks anti selge tegevuskava kätte - vaata nüüd, selline on elu plaan, Sinu asi on oma panus sellesse anda, Sa ju väga tahad, siis tee seda, see on Sinu võimalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar