Vaatasin täna üht lõiku "Estonia" teatri selleaastasest "Pähklipurejast" ja leidsin ennast korraga mõtlemas selle peale, kui õnnelik inimene ma olen. Õnnelikkuse põhjuseks oli sel korral siis see, et mul on võti võlumaailma, mida endas peidab muusika ja tants. Mina saan neid imetleda ilma tehnilisi detaile ja termineid teadmata. See muudabki minu jaoks kogu selle maailma võluvaks - selliseks, milles on ikka midagi uut avastada, selliseks, kus on imeks see, kui mingi pill mingit häält teeb või mõni tantsija teeb mõne sellise sammu, millist mina ennast tegemas ette kujutada ei oska.
Minu õnn on siis see, et ma saan lihtsalt nautida, imetleda ja imestada. Kuniks minus on seesugune avastamisrõõm, on võti võlumaailma mul ikka ja alati tagataskus olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar