Kui ma praegu käiksin esimeses klassis, saaksin ma kirjatehnika ilma igasuguste illusioonideta "kahe". Sellise hinde paneksin vähemalt ise endale. See kõik on sedasi seepärast, et eile avastasin, et ma ei oska kirjutada. Ei-ei, ma tunnen tähti ja tean, kuidas nad üksteise järel paberile kanda tuleb, aga see, millisel kujul nad sinna jõuavad, on ikka täiesti kohutav. Pole siis imestada, et täna ühte blanketti täites pidi ametnik tegema sinna omakäelise paranduse, sest minu käekirjast polnud lihtsalt võimalik aru saada. Vaat sellised lood! Täpselt nii kaugele on viinud see alaline elektroonilisel kujul kirjutamine ja pastaka/pliiatsi haruharv kasutamine. Pole siis imestada, et juba legendaarne härra Tammeraid mulle ülikooli ajal ütles: "Teie kirjutage oma tööd trükitähtedega, muidu ei saa ma midagi aru, mis Te kirjutate." Nüüd, kus olen aastatega õppinud trükitähtedega kiiresti kirjutama, on mu käekiri ka trükitähtedega kirjutatuna lugematuks muutunud.
Huvitav, mida ma selle teadmisega nüüd peale peaks hakkama? Võib-olla hakkama kirjatehnika tunde võtma? Tegelikult tean ka seda, kus peitub loetamatu käekirja peapõhjus - selleks on vajadus asjadega kiiresti ühele poole saada ja nii see asi vett vedama lähebki... Ehk siis peaksin hoopis kannatlikkust arendama hakkama.
2 kommentaari:
Kevadel, kui ma olen kõik vead, mida kirjatehnika õpetamisel teha võib (tegelikult ju ei või, aga saab), ära teinud, siis tule ja ma õpetan sind ka! :)
Suur tänu kutsumast! Kindlasti kasutan selle võimaluse ära - ehk saab minust veel asja ;-)
Postita kommentaar