Küsisin ja sain küsimusele vastuse. Ja siis lihtsalt unustasin ennast. Unustasin ennast vaikusesse, lihtsalt otsa vaatama. Ja tundsin, et ma ei tahagi mitte midagi rohkemat öelda, mitte midagi rohkemat küsida, vaid ma tahan lihtsalt olla selles hetkes. Kaks inimest teineteisele avalalt silma vaatamas ja ei midagi enamat.
Selline hetk tabas mind kogu selle melu sees. Ja peas polnudki mitte ühtegi mõtet, sest polnud vaja. Kuigi oleksin pidanud edasi arutlema ja veel ehk mõne küsimuse küsima, olin ennast unustanud sellesse vaatamise ja vaikimise hetke...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar