Piret Jeedas tutvustas Tallinna Ülikooli üliõpilaste teadustööde konverentsil oma magistritööd "Õppiva kogukonna kujunemise eeldused õppijate ja koolitajate kogemuses (pikaajalise kaasava juhtimise arenguprogrammi näitel)", rääkides sellest, et õpetaja peaks unustama õpetaja rolli ning olema pigem inimene ja õpetamise asemel peaks tegelema hoopis ühisõppimisega, ja saalist kõlas peale seda küsimus:
"Kui õpetaja peaks õpetamise juures olema eelkõige inimene, kas siis see kehtiks ka teismeliste juures, kus on vaja piisavalt autoriteeti?"
Piret Jeedas vastas selle peale: "Minu arvates ei välista üks teist. Ehk kui õpetaja on õpetades pigem inimene, siis tuleb sinna juurde ka autoriteet. Ehk teisisõna kaasneb autoriteet sellega, et õpetaja teeb ausalt seda, mida ta teeb, ega püüa kindlalt mingit rolli täita."
Kui hakkasin selle asja üle järele mõtlema, siis leidsin, et minagi olen oma elus asjadega paremini hakkama saanud just siis, kui olen asjadele lähenenud inimeseks olemise vaatenurgast. Kui taandada kõik asjad inimeseks olemise peale, siis ei teki ka rollisegadusi ega -konflikte. Võib-olla on see meelevaldne järeldus, aga ma arvan, et kogu elu peakski olema inimeseks olemine, unustades struktuurid, positsioonid, atribuudid ja muud välisid eraldusmärgid.
Teine teema, mis minuga selles ettekandes kõneles, oli see ühisõppimise mõte. See sobib mulle õppimise poole pealt väga hästi ja enamasti pole ma suuteline olema lihtsalt õppija rollis, st olema kuulaja, kes tuima näoga ja omapoolset panust andmata kuulab seda, mida õpetajal on välja pakkuda. Mulle on vaja dialoogi, mulle on vaja arutelu, vaid sedasi saan ma paremini omandada selle, mis omandamist vajab. Samuti mõjub dialoog ja arutelu hästi ka seepärast, et siis tunnen seda, et ka minu panust on vaja kogu protsessi edenemiseks. Oma panus aga teadagi on iga protsessi juures oluline - et tunda ennast vajaliku ja väärtuslikuna.
/Konverentsil oli ka teisi põnevaid teemasid. Mõnel juhul tekkis mul küsitavusi, kust jookseb teaduse piir - kas teadusega on samamoodi nagu kunstigagi, et tuleb oma tegevusele selline pealkiri anda ja ongi asi kohe sedasi, samas kõrval võivad ka teised selle sama asjaga tegeleda, aga sellele silti määramata jääb ta justkui asjaks iseeneses. Ühel juhul tekkis küsimuse, mille oli töö koostaja esitanud - "Kas?" - asemel minul hoopis küsimus: "Miks?" Ja mõnel juhul tekkis küsimus selle kohta, kas teistsuguseid termineid kasutades oleks asi inimestele arusaadavam või millised on põhjused just seesuguste terminite kasutamiseks./
4 kommentaari:
Mul on teooria: mugavam ja kättesaadavam on kasutada õpetamisel/õppimisel objekt-subjekst või suisa objekst-objekst suhet, sest siis on kõik paigas, pole inimest, pole üllatusmomenti, pole uudsust, pole avarat meelt. Ja küllap on see tingitud ka meie ajaloost - terve nõukaaja õpetati ju ainet, mitte ei tegeletud lapse või inimesega. Inimene oli instrument, vahend, selle sõna kõige tuimemas tähenduses. Ja eks see ole üks võimalus vältida vigu, sest muidu oleks ju kaardimajake kohe kokku varisenud ning traagelniidid hargnenud.(Ehk siis, kui sa ei tahtnud teha ajupesu, siis tuligi õpetada ainet) Ja kasvatusteadusega on paraku nii, et jagatakse oma kogemust, kätteõpitud harjumusi.
Ja seesugune koosõppimine, dialoogi loomine, avatus uue suhtes, võimalus näha silmapiirist kaugemalegi - see kõik nõuabki eelkõige väga head, tarka, empaatilist ja väärikat inimest. Aga seniks, kui ..., siis...
Ja mulle tundub, et kahekümneaastane pole veel piisavalt küps ka, et olla õpetaja, mis loomulikult ei tähenda seda, et iga neljakümneaastane oma küpsuses seda oleks - saad ju aru küll. Andi peab olema ja tahet peab olema ja uskuma peab ja rõõmu tuleb tunda ja üle peab olema ja andestama peab ja vigu tuleb tunnistada ja ... hoog on sees - õues on talv :)
objekst = objekt * "ma ei tea mis"
naljanumber, paduilus tekst ja selline näpukas sees (ja kui mitu korda veel - kole lugu!) :)
Praegu mõtlesin selle üle, mis eile räägiti, selle üle, mis Sa kirjutasid, ja ka selle üle, mis ma ise kirjutasin ja jõudsin ühte kohta kokku: väärtustamine.
Ehk kogu see asi toimib ja toimub siis, kui osapooled väärtustavad üksteist. Võib-olla on see meelevaldne järeldus, aga praegu ma selleni igal juhul jõudsin.
Ja teisest küljest mulle meeldib see kogemuste jagamise teema - et kui sellise mõttega minna õpetamisprotsessi, siis ongi tulemuseks see, et jagatakse oma kogemust, samas annab see ka võimaluse teisel poolel jagada oma kogemust. Minu arvates saavad sellises protsessis kõik osapooled rikkamaks. Iseäranis kasulik on see õppija seisukohalt - lisaks sellele vaatenurgale, mida talle muidu tuimalt ette laotaks, on tal nüüd võimalus saada kogemusi ka kaasõpilastel ja seeläbi rikastuda.
nõus
Postita kommentaar