Silmarõõm silmapiiril

Mul pole ammu ühtegi tõsisemat silmarõõmu olnud. Pole vist olnud sedamoodi aeg. Siis aga tekkis ootamatult üks - kui paar päeva veidi teistsuguses seltskonnas viibisin. Paar päeva sain lasta oma silmadel tema peal naudiskleda. See polnud enamat, kui vaid pealevaatamisest saadav nauding. Olin ta juba peaaegu unustanud, kui ta täna mu teele sattudes ennast meelde tuletas. Naersin selle üle, kuidas ma püüdsin jätta muljet, et olen kangesti nähtamatu (kuigi teadsin kindlalt, et tema meie sellest mõne aja tagusest kohtumisest midagi ei mäleta). Ometi leidsin meie teid pidevalt ristumas. Ise vaikselt silmanurgast silmarõõmu silmas pidades andsin parima, et mitte teda avalikult vahtida. Aga silmad justkui iseenesest sattusid teda otsima - silmadele ju ikka rõõmu vaja.