Eilne Viru tänav leidis enda sillutisel käimas ühe suhteliselt ülemeelikus tujus tegelase. Ma ei mõista, miks sellised elevushetked tekivad, kui järjekordne "missioon" lõpule viidud on.
Selline arutlemine viib mind mõtteni, milline oleks inimene ilma emotsioonide, tunneteta. Sellist asja ei kujutaks ma üldse ette - minu sees "keeb" pidevalt midagi. Ja kuigi vahel ajab katel üle ääre, on selline tundlemine minu jaoks kinnituseks - olen elus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar