Olen kõrvalt nägemas ühe organisatsiooni kasvamist ja püüan aru saada, et kas see, mis toimub, on kasvamise paratamatu tagajärg või on asi milleski muus. Lugu on lihtsalt sedasi, et tore ja vahva ja tegus organisatsioon, kes oli alati valmis kõigile vastu tulema ja kompromissile minema, on nüüd korraga hakanud tegelema formaalsustega. Minu jaoks on see selge märk sellest, et sisuga ei jõua enam keegi tegeleda ja see pole sugugi hea.
Ma saan hästi aru, et see on ainult minu vaatenurk ja ju on asjadel teistsugused põhjused, aga minu tunne ja kogemus, kuna mul tuleb selle organisatsiooniga ikka kokku puutuda, on selline, et side hakib ega toimi enam korralikult. Ja selles seisus tunnen ennast praegu nii, et seljatagune, mis mul oli, on korraga ära kadunud.
Ma saan aru ka, millest kogu olukord tingitud on - asjad on üle pea kasvanud ja tegemist on nii palju, et süveneda ei jõua. Teiseks teemaks on kindlasti ka juhi teema - eks organisatsioon on ikka juhi nägu. Ja kui ma nüüd vaatan ühe teise hetke peale tagasi, siis minu sisetunne ütles sel hetkel, kui mulle pakuti selle juhi abi ühe olukorra lahendamisel, et tema kaasamine teeb asja sootuks hullemaks. Õnneks asjad sedasi ei läinud ja sain kuidagi ilma selle "abita".
Aga jah, kõrvaltvaatajana mõtlen ja püüan aru saada, mis on praeguste asjade taga ja kas see jätkub ka edaspidi ja kas asjad peavad tõesti nii olema või on mõned teised variandid võimalikud...
kolmapäev, 13. detsember 2017
teisipäev, 12. detsember 2017
Milleks teile kõik need lapsed?
Ma olen seda mitmel puhul kõrvalt näinud ja ikka mõelnud, et miks lapsevanemad ei oska oma lapsi hinnata ja hoida, millest tekib see, et ühel hetkel on need lapsed üleliigsed. Ja eilse päeva valguses tahaksin ma kõigilt neilt lapsevanematelt küsida: "Milleks teile kõik need lapsed?" Kui ilma nendeta on parem, kui on selge see, et lapsed pole suurt midagi väärt, ei tähelepanu, ei hoolivust, ei austust, ei lugupidamist, et lapsed on lihtsalt ees ja jalus. Kui on juba enda omad, siis võib nendega teha, mida iganes, väntsutada neid, nagu heaks arvatakse. Ja siis olen siin kõrval mina, kes ma näen, kui suurepärased needsamad lapsed on ja kuidas nad on targad ja arukad, hoolivad ja arusaajad.
Ja muidugi terendab mu silme ees see teadmine, kui suure hälbega ma ise olen - et mul ühtegi last pole ja ühtegi ka tulemas pole. Kuidas mina olen see, kelle poole ühiskonna pilgud on suunatud, et näed, vaata, tema ei saa ega oska, tema on vigane eksemplar, pole ühiskonnale ühtegi last juurde sünnitanud.
Ja veel üks samm sellest edasi on teadmine, et ma olen vigane eksemplar ka selles mõttes, et ma ikka üksi olen ja endale kaaslast leida ei oska. Lugedes kõike seda, mida saab lugeda inimene, kelle jaoks selliseid artikleid kirjutatakse - kuidas Eesti naised on vaid rahaahned ja ennast täis ja üleolevad, kuidas nad Eesti mehi halvustavad ja välismaamehi paremateks peavad - mõtlen ikka ja aina, et peab see palk mu silmas ikka suur olema, et ma seda kõike enda juures ei märka, ise oma asjadega olen alati hakkama saanud ja et mulle on Eesti mehed oma põhjamaises karguses alati meeldinud. Ja siis olen siin mina, ise ennast hea südame ja lahke loomuga kannatlikuks inimeseks pidades saan ikka ja aina teada, kuivõrd sobimatu ma olen ja ise kogu selle asja juures mõeldes, et mis minul siis viga on, mille pärast siis mina nii sobimatu olen.
Ja muidugi terendab mu silme ees see teadmine, kui suure hälbega ma ise olen - et mul ühtegi last pole ja ühtegi ka tulemas pole. Kuidas mina olen see, kelle poole ühiskonna pilgud on suunatud, et näed, vaata, tema ei saa ega oska, tema on vigane eksemplar, pole ühiskonnale ühtegi last juurde sünnitanud.
Ja veel üks samm sellest edasi on teadmine, et ma olen vigane eksemplar ka selles mõttes, et ma ikka üksi olen ja endale kaaslast leida ei oska. Lugedes kõike seda, mida saab lugeda inimene, kelle jaoks selliseid artikleid kirjutatakse - kuidas Eesti naised on vaid rahaahned ja ennast täis ja üleolevad, kuidas nad Eesti mehi halvustavad ja välismaamehi paremateks peavad - mõtlen ikka ja aina, et peab see palk mu silmas ikka suur olema, et ma seda kõike enda juures ei märka, ise oma asjadega olen alati hakkama saanud ja et mulle on Eesti mehed oma põhjamaises karguses alati meeldinud. Ja siis olen siin mina, ise ennast hea südame ja lahke loomuga kannatlikuks inimeseks pidades saan ikka ja aina teada, kuivõrd sobimatu ma olen ja ise kogu selle asja juures mõeldes, et mis minul siis viga on, mille pärast siis mina nii sobimatu olen.
Bring it on!
Eile oli täpselt selline hetk, et sain aru, et kui juba on võetud tee põhjamineku suunas, siis laske aga kõik käia, te kõik, kellel mingigi teema minuga on. Bring it on oli see väljend, mis mu meeles mõlkus - et kui juba, siis juba, kui on juba halvasti, siis võib veel halvemini olla. Ja eks elu õppetunnid võivadki koos tulla ja las nad siis tulevad. Kui oled juba sahmaka vastu vahtimist saanud, siis pole ju suurt lugu, kui samasugused hoobid järgnevad. Võtad neid kui paratamatust, sest eluhetk on täpselt selline...
esmaspäev, 11. detsember 2017
Üle piiri mindud
Praegu on must masendus peal ja tunne on selline, et kõik see, mida ma teen, tuleb katki jätta. Sest ma ei oska ega suuda taluda seda, et lapsed, kes on minu kätte usaldatud, satuvad minu juuresolekul rünnaku alla. Ja samuti ei oska ma hakkama saada teadmisega, et mina ei suuda ega oska neid piisavalt hästi kaitsta.
Kuidas võib mõni üksik repliik sedasi lõigata läbi kogu selle usalduse, mis on olnud? Kuidas võib mõni olukord niimoodi endast välja viia, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja tulebki kõrvale astuda ja võtta hetk iseendaga taaskord hakkama saamiseks? Lihtne on see üle piiri minemine, mis sellised asjad esile kutsub. Aga eks ma pidevalt kordan sedasama viga, mida ikka - eeldan, et täiskasvanud on targemad ja mõistlikumad, kuigi nad seda tegelikult pole...
Ja kõige rohkem teeb vast haiget see, kui näed inimest, kellest väga lugu pead ja keda hindad, samamoodi talitamas, kuigi ta pealtnäha suudab ennast talitseda, aga need "joonealused" tegevused kõnelevad selget keelt.
Kuidas võib mõni üksik repliik sedasi lõigata läbi kogu selle usalduse, mis on olnud? Kuidas võib mõni olukord niimoodi endast välja viia, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja tulebki kõrvale astuda ja võtta hetk iseendaga taaskord hakkama saamiseks? Lihtne on see üle piiri minemine, mis sellised asjad esile kutsub. Aga eks ma pidevalt kordan sedasama viga, mida ikka - eeldan, et täiskasvanud on targemad ja mõistlikumad, kuigi nad seda tegelikult pole...
Ja kõige rohkem teeb vast haiget see, kui näed inimest, kellest väga lugu pead ja keda hindad, samamoodi talitamas, kuigi ta pealtnäha suudab ennast talitseda, aga need "joonealused" tegevused kõnelevad selget keelt.
kolmapäev, 6. detsember 2017
Sai siis nüüd parem või?
Ikka on nii, et elus tuleb ette erinevaid olukordi. Ja iseäranis huvitavad on need olukorrad, kus oled kõrvalseisja ja lihtsalt vaatad ja imestad.
Tänane stseen oli siis seotud sellega, kuidas ühele üleüldiselt tülikale noormehele, kes minugi trennis käib, koht kätte näidati. Minul pole selle noormehega suuremaid probleeme olnud, sest mina suhtlen temaga otse ja austan teda sellisena, nagu ta on - ja saame täiesti kenasti hakkama, sest noormees on tegelikult heasüdamlik ja abivalmis, mõnel hetkel unustab ennast, aga kellel selliseid asju siis ei juhtuks!
Aga, tänane stseen oli siis selline, kus õpetajad, kes meie trenni ajal ka kohal juhtusid olema, seda noormeest siis paika asusid panema - sellel teemal, et kuhu ja kuidas oli ta oma üleriided-jalanõud jätnud ja see toon, millega seda tehti, oli hukkamõistev ja kritiseeriv. Ja mina siis vaatasin kõrvalt ja mõtlesin: "Kas sai siis nüüd parem?" Sest tegelikult polnud need asjad nii laiali midagi, aga tundus, et kellelgi oli vaja oma pingeid maandada ja siis leiti, et noormees, kellega kogu aeg mingi teema on, on just see õige inimene - tundus olevat selline tema-on-alati-süüdi-teema olevat.
Ja iseäranis vaatasin kogu seda olukorda kõrvalt selles valguses, et mul tekkis tahtmine küsida nende õpetajate käest, et kas nende päev sai parem seeläbi, et nad niimoodi selle noormehe paika panid? Seda, mida nad noormehel teha palusid, oleks saanud sootuks teistmoodi ka öelda, aga see õpetajalik-formaalne olemine oli see, mis mind pead vangutama pani.
Tänane stseen oli siis seotud sellega, kuidas ühele üleüldiselt tülikale noormehele, kes minugi trennis käib, koht kätte näidati. Minul pole selle noormehega suuremaid probleeme olnud, sest mina suhtlen temaga otse ja austan teda sellisena, nagu ta on - ja saame täiesti kenasti hakkama, sest noormees on tegelikult heasüdamlik ja abivalmis, mõnel hetkel unustab ennast, aga kellel selliseid asju siis ei juhtuks!
Aga, tänane stseen oli siis selline, kus õpetajad, kes meie trenni ajal ka kohal juhtusid olema, seda noormeest siis paika asusid panema - sellel teemal, et kuhu ja kuidas oli ta oma üleriided-jalanõud jätnud ja see toon, millega seda tehti, oli hukkamõistev ja kritiseeriv. Ja mina siis vaatasin kõrvalt ja mõtlesin: "Kas sai siis nüüd parem?" Sest tegelikult polnud need asjad nii laiali midagi, aga tundus, et kellelgi oli vaja oma pingeid maandada ja siis leiti, et noormees, kellega kogu aeg mingi teema on, on just see õige inimene - tundus olevat selline tema-on-alati-süüdi-teema olevat.
Ja iseäranis vaatasin kogu seda olukorda kõrvalt selles valguses, et mul tekkis tahtmine küsida nende õpetajate käest, et kas nende päev sai parem seeläbi, et nad niimoodi selle noormehe paika panid? Seda, mida nad noormehel teha palusid, oleks saanud sootuks teistmoodi ka öelda, aga see õpetajalik-formaalne olemine oli see, mis mind pead vangutama pani.
neljapäev, 30. november 2017
Mis siis ikka...
Kui ma nüüd laskuksin oma irooniapärlite sügavusse, saaksin taaskord tõdeda, et ma olen üle mõistuse osav, teist minusugust ikka annab leida.
See kõik on ikka seotud sellega, missugused on minu sotsiaalsed oskused ja milliste ämbrite tulemusena saan ma hakkama sellega, et lõhun ära kõik hea ja ilusa, olles selline, nagu ma olen, tehes asju, mida ma teen.
Nüüd siis on siin jälle üks selline seis, kus tunnen, et peaksin abi otsima laulusalmist:
Sest kosta ei oska ma midagi ja diivanit ostma ka ei kipu, aga olen taaskord lõhkise küna ees. Ja eks ma tean ka seda hetke, mil asjad valesti läksid - nagu ikka, ei suutnud ma oma suud kinni hoida. Teisest küljest aga arvan, et see oli tol hetkel ainuõige samm ja kahetsemiseks või teisititegemise mõtete mõlgutamiseks ma ka põhjust ei näe.
Ja eks vist on ikka nii, et kui midagi pole ette nähtud, siis pole teda ette nähtud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, taaskord targemana. Kurbus on hinges, aga kelle asi...
See kõik on ikka seotud sellega, missugused on minu sotsiaalsed oskused ja milliste ämbrite tulemusena saan ma hakkama sellega, et lõhun ära kõik hea ja ilusa, olles selline, nagu ma olen, tehes asju, mida ma teen.
Nüüd siis on siin jälle üks selline seis, kus tunnen, et peaksin abi otsima laulusalmist:
Sest kosta ei oska ma midagi ja diivanit ostma ka ei kipu, aga olen taaskord lõhkise küna ees. Ja eks ma tean ka seda hetke, mil asjad valesti läksid - nagu ikka, ei suutnud ma oma suud kinni hoida. Teisest küljest aga arvan, et see oli tol hetkel ainuõige samm ja kahetsemiseks või teisititegemise mõtete mõlgutamiseks ma ka põhjust ei näe.
Ja eks vist on ikka nii, et kui midagi pole ette nähtud, siis pole teda ette nähtud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, taaskord targemana. Kurbus on hinges, aga kelle asi...
esmaspäev, 27. november 2017
Ise enda rumalusest aru saada
Üks hea omadus, mis minus mõnikord esile kerkib, on oskus iseenda rumalusest aru saada. Nõnda juhtus ka seekord.
Hakkasime lastega koos planeerima selle nädala trennitegemise plaane ja treeningvahendeid oli juurde vaja ja nõnda lubasin neile, et räägin inimesega, kellel neid on. Kui aga see aruteluhetk selja taha jäi ja olukorrale otsa vaatasin, siis sain aru, kuivõrd rumal ma olin olnud seda lubadust andes - ei, sugugi mitte sellepärast, et ma selle inimesega rääkida ei saaks, vaid selle rääkimise tulemus on ju ette teada - et neid treeningvahendeid ma ei saa, sest ma ju tunnen inimest piisavalt, et teada, kuidas tema sellesse asja suhtub.
Nõnda ma siis vangutasingi iseenda peale pead, et küll ma võisin ikka rumal olla ja leidsin alternatiivse tee treeningvahendite juurdehankimiseks - ilma mingi suurema vaevata sai olukord lahendatud, aga vähemalt ei läinud ma neid küsima inimese käest, kelle käest neid niikuinii saada pole.
Hakkasime lastega koos planeerima selle nädala trennitegemise plaane ja treeningvahendeid oli juurde vaja ja nõnda lubasin neile, et räägin inimesega, kellel neid on. Kui aga see aruteluhetk selja taha jäi ja olukorrale otsa vaatasin, siis sain aru, kuivõrd rumal ma olin olnud seda lubadust andes - ei, sugugi mitte sellepärast, et ma selle inimesega rääkida ei saaks, vaid selle rääkimise tulemus on ju ette teada - et neid treeningvahendeid ma ei saa, sest ma ju tunnen inimest piisavalt, et teada, kuidas tema sellesse asja suhtub.
Nõnda ma siis vangutasingi iseenda peale pead, et küll ma võisin ikka rumal olla ja leidsin alternatiivse tee treeningvahendite juurdehankimiseks - ilma mingi suurema vaevata sai olukord lahendatud, aga vähemalt ei läinud ma neid küsima inimese käest, kelle käest neid niikuinii saada pole.
neljapäev, 23. november 2017
Vahva tegelane
Mul on selline olukord, kus minu juhendatavates ringides käivad vennad - üks ühes valdkonnas ja teine teises. Ja eks ma siis aeg-ajalt vestlen nendega sellel teemal, et kuidas teisel vennal läheb. Täna oli aga minu jaoks eriti vahva hetk, kui vendadest noorem hakkas minu käest uurima, et kuidas ma tema vennaga hakkama saan. Ma siis vastasin talle, et tema vend ikka kogu aeg katsetab mu piire, et millal ma tema peale karjuma hakkan, aga kuna ma siiani pole põhjust näinud, siis pole ma tema peale veel karjuma hakanud ka ja eks ma saan aru, mida ta teeb ja ega ta seda kõike ju paha pärast mõtle. Selle peale teatas siis see väiksem vend: "Jah, ta suudab kõik õpetajad endast nii välja viia, et nad tema peale karjuvad. Aga, kui ta peaks Sulle liiga tegema hakkama, siis räägi kohe mulle, ma räägin emale ära, et ta vennaga räägiks ja vend Sulle enam liiga ei teeks!"
Selline vahva tegelane siis, niimoodi minu eest väljas! Sellised hetked on need, mis südant soojendavad ja olemise heaks teevad! Aitäh!
Selline vahva tegelane siis, niimoodi minu eest väljas! Sellised hetked on need, mis südant soojendavad ja olemise heaks teevad! Aitäh!
Võrdõiguslikkusest
Aeg-ajalt ikka tuleb üles võrdõiguslikkuse teema, aga seda sugugi mitte selles valguses, nagu meil võrdõiguslikkuse voliniku töövaldkond välja paistab...
Näiteks on mulle viimastel päevadel silma jäänud hoopis teine diskrimineerimise juhtum. Mulle ju ikka keeleteemad meeldivad ja nõnda on seegi teema seotud keelelise väänamisega ja minu arvates toimub kõigi uudistelugejate silme all päris radikaalne diskrimineerimine. Lugu muidugi puudutab perekonnanimede käänamist. Presidendi perekonnanime puhul tuleb seda käänamist teha vormis Kaljulaid, Kaljulaidi, Kaljulaidi (vahva on muidugi see, et siiani leidub inimesi, kes ajavad perekonnanimed Kaljulaid ja Kaljurand segamini). Samas tema poolvenna perekonnanime puhul käib käänamine Kaljulaid, Kaljulaiu, Kaljulaidu. Samamoodi on lugu ka perekonnanime Karilaid käänamisega - Karilaid, Karilaiu, Karilaidu. Mina näen siin küll diskrimineerimist - mulle tundub, et see diskrimineerimine käib ametikoha põhiliselt ja sellist asja ju ka olla ei tohiks. Kui juba võrdõiguslikkus, siis kõigile! Ja eks ma tean ka, millest see kõik alguse sai - see oli ju president Meri, kes sellist erisust taga ajas... Kuigi, keelenõuanne räägib sellist keelt.
Esmaspäeval olin aga ise peaaegu minemas võrdõiguslikkuse voliniku juurde, sest tundsin, et mind diskrimineeritakse - et kui ühel inimesel oli vabanduseks puberteet ja teisel inimesel oli vabanduseks, et tal juba 50. eluaasta piir ületatud, siis sain aru, et minul polegi ennast millegagi välja vabandada ja kohe tekkis tahtmine ka võrdset õiguslikkust taga ajada (et kui kõik ennast välja vabandada saavad, siis minul peaks ju ka mingi vabandus varnast võtta olema)!
Näiteks on mulle viimastel päevadel silma jäänud hoopis teine diskrimineerimise juhtum. Mulle ju ikka keeleteemad meeldivad ja nõnda on seegi teema seotud keelelise väänamisega ja minu arvates toimub kõigi uudistelugejate silme all päris radikaalne diskrimineerimine. Lugu muidugi puudutab perekonnanimede käänamist. Presidendi perekonnanime puhul tuleb seda käänamist teha vormis Kaljulaid, Kaljulaidi, Kaljulaidi (vahva on muidugi see, et siiani leidub inimesi, kes ajavad perekonnanimed Kaljulaid ja Kaljurand segamini). Samas tema poolvenna perekonnanime puhul käib käänamine Kaljulaid, Kaljulaiu, Kaljulaidu. Samamoodi on lugu ka perekonnanime Karilaid käänamisega - Karilaid, Karilaiu, Karilaidu. Mina näen siin küll diskrimineerimist - mulle tundub, et see diskrimineerimine käib ametikoha põhiliselt ja sellist asja ju ka olla ei tohiks. Kui juba võrdõiguslikkus, siis kõigile! Ja eks ma tean ka, millest see kõik alguse sai - see oli ju president Meri, kes sellist erisust taga ajas... Kuigi, keelenõuanne räägib sellist keelt.
Esmaspäeval olin aga ise peaaegu minemas võrdõiguslikkuse voliniku juurde, sest tundsin, et mind diskrimineeritakse - et kui ühel inimesel oli vabanduseks puberteet ja teisel inimesel oli vabanduseks, et tal juba 50. eluaasta piir ületatud, siis sain aru, et minul polegi ennast millegagi välja vabandada ja kohe tekkis tahtmine ka võrdset õiguslikkust taga ajada (et kui kõik ennast välja vabandada saavad, siis minul peaks ju ka mingi vabandus varnast võtta olema)!
Küll on ikka tore!
Ma ikka ei suuda ära imestada. Seda ID-kaardi teemat. Mina, kes ma nüüd olen taas täieõiguslik Eesti Vabariigi kodanik - sertifikaadid uuendatud ja nüüd taas võimeline ka elektrooniliselt olemas olema...
Kõigepealt pani mind pead vangutama, et ID-kaardi sertifikaatide uuendamise teema puhul on vähemalt Tallinna linna tänavatele tekkinud plakatid!!! Huvitav, kes selle mõtte peale tuli? Sellest ma isegi ei räägi, et kaubanduskeskuses toimub ID-kaardi sertifikaatide uuendamine mobiilsideoperaatori juures - nalja teete või? Eraettevõtted on riigi sponsorid või (pole siis imestada, et mobiil-ID'd nii aktiivselt peale suruti)? Kuigi jah, praegu tausta uurides selgub, et Eestil polegi enam oma sideettevõtet mobiil- ja telefoniside valdkonnas - vanasti ikka oli Eesti Telekom, millel oli osalus Eesti Telefonis (Elionis) ja EMT's, nüüd aga tuleb välja, et see riigi osalus on maha müüdud (tean-tean, et olen ajast maha jäänud). Vähemalt on riigil osalus veel Leviras, muidu oleks kogu sidealane infrastruktuur eraettevõtete käes. Nüüd läksin sidevaldkonda ära, aga pole midagi teha, mõtted ikka kanduvad vanadesse armsatesse aegadesse tagasi.
Teine teema on see, et juhtusin täna külas olles uudiseid vaatama ja peaminister lõpetas oma sõnavõtu teemal, et kas Eesti ametkondi teavitati juba juunis ID-kaardi turvalisusega seotud probleemidest, lausega: "Teavitus ei olnud digitaalselt allkirjastatud!" (vihjates, et see justkui tühistaks teavitamise kui sellise) Sellist lauset kuuldes mõtlesin mina küll seda, et no kuulge, mingi formaalsuse taha ei saa sellise asja juures pugeda, see pole normaalne - sest saades probleemi sisust ja tõsidusest aru, arvan ma, et mitte ükski oma tööd tõsiselt võttev ja südamega tegev ametnik ei hakka sellisel hetkel tegelema formaalsustega, vaid asub kiiresti probleemile lahendusi otsima ja siis käivad asjad kõige kiiremini just mitteformaalseid kanaleid pidi. Olen seda kriisiolukorras näinud ja kogeda saanud ja see oleks tegelikult see moodus, kuidas riik saaks ülihästi toimida - tegelikult teavad ju erinevates ametkondades samas valdkonnas töötavad inimesed üksteist väga hästi ja kui vähegi tahet on, saadakse kõik asjad aetud-tehtud. Küsimus on vaid selles, kas seda tahet on ja kas see oli soovitud tegevus üldse, formaalsused aetakse selle kõige käigus ka kiiresti korda, kiiremini, kui tavalise bürokraatiamasina korral.
Ja kõige krooniks oli minu arvates päeva naelaks see, et president ütles väljas lause: "Poliitikud ei tunne kübervaldkonda piisavalt hästi!" Esimese hooga tekkis küsimus, et vaata, kes räägib. Aga, kui lugesin sõnavõtu sisu, siis sain aru, et president vist pidas ennast silmas - nagu meil kombeks on, on seis ju selline, et kui oled president, siis annab ametikoht ka kohe kübervaldkonna pädevuse! Imeline! Ja imestama pani mind, kui taaskord külas olles juhtusin nägema seda hetke, kui pärast (justnimelt pärast) seda, kui ID-kaartide sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud, kutsus president kokku ID-kaarditeemalise kriisikoosoleku ja võttis asja kokku, et probleem lahendati hindele 4+. Minu jaoks oli see huumori koht, sest 4+ ei ole olukorra lahendamine, kus lastakse inimestel kasutada murdmisohuga kaarte mitmeid kuid ja sealjuures veel e-valimistel - kehtetuks tunnistamine oleks pidanud olema tundide küsimus, sest praegu ei saa keegi tegelikult garanteerida, et vahepealsel ajal pole kellegi identiteedi alt mingisuguseid pahategusid korda saatud.
Aga tegelikult näitab kogu see ID-kaardi teema seda, kuivõrd haavatav on süsteem, mida me praegu kasutame ja kuivõrd palju me sellest sõltume - mina ühendasin ennast ID-kaardist lahti (mida mul siin ikka niiväga ühendada oli, kui ID-kaardid sertifikaadid oli kehtetuks tunnistatud ja neid uuendada ma ka ei saanud) sellega, et tasusin ühe suurema arve sularahas. Selline variant ju toimib ja alati, ei sõltu elektrist ega internetiühendusest ega pilvest, ja veel kõige vähem mingitest sertifikaatidest.
Kõigepealt pani mind pead vangutama, et ID-kaardi sertifikaatide uuendamise teema puhul on vähemalt Tallinna linna tänavatele tekkinud plakatid!!! Huvitav, kes selle mõtte peale tuli? Sellest ma isegi ei räägi, et kaubanduskeskuses toimub ID-kaardi sertifikaatide uuendamine mobiilsideoperaatori juures - nalja teete või? Eraettevõtted on riigi sponsorid või (pole siis imestada, et mobiil-ID'd nii aktiivselt peale suruti)? Kuigi jah, praegu tausta uurides selgub, et Eestil polegi enam oma sideettevõtet mobiil- ja telefoniside valdkonnas - vanasti ikka oli Eesti Telekom, millel oli osalus Eesti Telefonis (Elionis) ja EMT's, nüüd aga tuleb välja, et see riigi osalus on maha müüdud (tean-tean, et olen ajast maha jäänud). Vähemalt on riigil osalus veel Leviras, muidu oleks kogu sidealane infrastruktuur eraettevõtete käes. Nüüd läksin sidevaldkonda ära, aga pole midagi teha, mõtted ikka kanduvad vanadesse armsatesse aegadesse tagasi.
Teine teema on see, et juhtusin täna külas olles uudiseid vaatama ja peaminister lõpetas oma sõnavõtu teemal, et kas Eesti ametkondi teavitati juba juunis ID-kaardi turvalisusega seotud probleemidest, lausega: "Teavitus ei olnud digitaalselt allkirjastatud!" (vihjates, et see justkui tühistaks teavitamise kui sellise) Sellist lauset kuuldes mõtlesin mina küll seda, et no kuulge, mingi formaalsuse taha ei saa sellise asja juures pugeda, see pole normaalne - sest saades probleemi sisust ja tõsidusest aru, arvan ma, et mitte ükski oma tööd tõsiselt võttev ja südamega tegev ametnik ei hakka sellisel hetkel tegelema formaalsustega, vaid asub kiiresti probleemile lahendusi otsima ja siis käivad asjad kõige kiiremini just mitteformaalseid kanaleid pidi. Olen seda kriisiolukorras näinud ja kogeda saanud ja see oleks tegelikult see moodus, kuidas riik saaks ülihästi toimida - tegelikult teavad ju erinevates ametkondades samas valdkonnas töötavad inimesed üksteist väga hästi ja kui vähegi tahet on, saadakse kõik asjad aetud-tehtud. Küsimus on vaid selles, kas seda tahet on ja kas see oli soovitud tegevus üldse, formaalsused aetakse selle kõige käigus ka kiiresti korda, kiiremini, kui tavalise bürokraatiamasina korral.
Ja kõige krooniks oli minu arvates päeva naelaks see, et president ütles väljas lause: "Poliitikud ei tunne kübervaldkonda piisavalt hästi!" Esimese hooga tekkis küsimus, et vaata, kes räägib. Aga, kui lugesin sõnavõtu sisu, siis sain aru, et president vist pidas ennast silmas - nagu meil kombeks on, on seis ju selline, et kui oled president, siis annab ametikoht ka kohe kübervaldkonna pädevuse! Imeline! Ja imestama pani mind, kui taaskord külas olles juhtusin nägema seda hetke, kui pärast (justnimelt pärast) seda, kui ID-kaartide sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud, kutsus president kokku ID-kaarditeemalise kriisikoosoleku ja võttis asja kokku, et probleem lahendati hindele 4+. Minu jaoks oli see huumori koht, sest 4+ ei ole olukorra lahendamine, kus lastakse inimestel kasutada murdmisohuga kaarte mitmeid kuid ja sealjuures veel e-valimistel - kehtetuks tunnistamine oleks pidanud olema tundide küsimus, sest praegu ei saa keegi tegelikult garanteerida, et vahepealsel ajal pole kellegi identiteedi alt mingisuguseid pahategusid korda saatud.
Aga tegelikult näitab kogu see ID-kaardi teema seda, kuivõrd haavatav on süsteem, mida me praegu kasutame ja kuivõrd palju me sellest sõltume - mina ühendasin ennast ID-kaardist lahti (mida mul siin ikka niiväga ühendada oli, kui ID-kaardid sertifikaadid oli kehtetuks tunnistatud ja neid uuendada ma ka ei saanud) sellega, et tasusin ühe suurema arve sularahas. Selline variant ju toimib ja alati, ei sõltu elektrist ega internetiühendusest ega pilvest, ja veel kõige vähem mingitest sertifikaatidest.
kolmapäev, 22. november 2017
Mis siis puudu on?
Vaatan enese ja eluga hästi hakkama saavaid inimesi (autod, majad, suvekodud) ja mõtlen, et mis neil siis puudu on, et nad rahulolematud nõnda on? Mis on see, mis paneb kraaklema mõnekümne euro pärast?
Ja kusagil kuklas hakkab kõlama see lugu:
Ja eks ma saan aru ka sellest, et põhjus, miks mina elus edasi ei jõua, on selles, et ma olen liiga leplik ja olen täiesti rahul kõige sellega, mis mul olemas on...
Ja kusagil kuklas hakkab kõlama see lugu:
Ja eks ma saan aru ka sellest, et põhjus, miks mina elus edasi ei jõua, on selles, et ma olen liiga leplik ja olen täiesti rahul kõige sellega, mis mul olemas on...
teisipäev, 21. november 2017
Kuidas inimesi õnnelikuks teha?
Ma ei tea, kas ma olen sellel teemal juba kirjutanud, aga praegu on mu peas taaskord ringi käimas see mõte, mis mind aeg-ajalt ikka painab. Teadmine sellest, kuidas mina saan teisi inimesi õnnelikuks teha - kui teised inimesed peavad selleks vaeva nägema ja palju panustama, siis minu elu mustriks on see, et minul on õnn teisi inimesi õnnelikuks teha sellega, kui mind olemas ei ole.
Selle üle võib nutta või naerda, aga ju ma siis olen selline inimene, kes oma kohalolekuga kutsub teistes esile tugevaid reaktsioone ja peamine sõnum, mida sellest välja lugeda saan, on see, et parem on, kui mind poleks.
Ja eks ma siis aeg-ajalt pakun inimestele seda rõõmu - et mind olemas ei ole. Homme jälle on üks selliseid teiste inimeste õnnelikuks tegemise päevi - palju õnne neile kõigile!
Selle üle võib nutta või naerda, aga ju ma siis olen selline inimene, kes oma kohalolekuga kutsub teistes esile tugevaid reaktsioone ja peamine sõnum, mida sellest välja lugeda saan, on see, et parem on, kui mind poleks.
Ja eks ma siis aeg-ajalt pakun inimestele seda rõõmu - et mind olemas ei ole. Homme jälle on üks selliseid teiste inimeste õnnelikuks tegemise päevi - palju õnne neile kõigile!
Ega kaks ilma kolmandata jää...
Kevadel, kui suveplaane tegin, arvasin, et olen hea inimene ja aitan kaasa teiste inimeste huvide toetamisele. Kui sellest mõnele asjaga seotud inimesele rääkisin, hakkas nende peades mingisugune häirekell tööle. Mina seda häirekella tol hetkel näha-kuulda ei osanud ja ise ma selle peale ka ei tulnud, kuid nüüd saan aru, kuivõrd naiivne ma olin. Eks elukogenumad inimesed oskavad teisi inimesi läbi näha ja saavad aru nende mõttemaailmast, mina, kes ma ikka inimestest vaid head mõtlen, ei oska ju selliseid asju oodata.
Aga, eks siis elu õpetab. Sest eilne päev andis kindla kinnituse ka selle kohta, et ükski heategu ei jää karistamata ja ega ka kaks ilma kolmandata jää - tuligi oodatult see heateo eest karistamise kolmas kord.
Ja suures plaanis on tunne mu sees nii närine, et ma mõtlen juba selle peale, et kõigest üldse loobuda, kõigele käega lüüa ja jätta katki see asi. Sest, kui ma ise selle kõige sees kõige rohkem haiget saan, siis arvan ma, et see pole sugugi see "tasu", mida ma selle asja tegemise eest saama peaks.
Ja kõige iroonilisem selle kõrval on see, et ikka on kõige suuremateks virisejateks need, kellel selleks tegelikult põhjust ju ei ole, aga kui võimalus virisemiseks on, siis tuleb seda ju kasutada...
Ja taaskord tekib ka küsimus, et kui mina kedagi hoian, kellegi eest hästi hoolt kannan, miks siis needsamad inimesed mind ei hoia, minu eest hoolt ei kanna?
Aga, eks siis elu õpetab. Sest eilne päev andis kindla kinnituse ka selle kohta, et ükski heategu ei jää karistamata ja ega ka kaks ilma kolmandata jää - tuligi oodatult see heateo eest karistamise kolmas kord.
Ja suures plaanis on tunne mu sees nii närine, et ma mõtlen juba selle peale, et kõigest üldse loobuda, kõigele käega lüüa ja jätta katki see asi. Sest, kui ma ise selle kõige sees kõige rohkem haiget saan, siis arvan ma, et see pole sugugi see "tasu", mida ma selle asja tegemise eest saama peaks.
Ja kõige iroonilisem selle kõrval on see, et ikka on kõige suuremateks virisejateks need, kellel selleks tegelikult põhjust ju ei ole, aga kui võimalus virisemiseks on, siis tuleb seda ju kasutada...
Ja taaskord tekib ka küsimus, et kui mina kedagi hoian, kellegi eest hästi hoolt kannan, miks siis needsamad inimesed mind ei hoia, minu eest hoolt ei kanna?
pühapäev, 19. november 2017
Mina neid mänge ei oska
Ikka sama olukord - väike lõõp ja läbi lillede saadetud sõnum. Ma vist olen tõesti liiga tõsine inimene, et see kõik minu peal kohe toimima hakkab. Kuidas ma saaksin nii, et neid mänge poleks, oleks nii, nagu oleks ja ei mingeid mänge-lollitamisi.
Ja eks ma saan aru ka sellest, et viga ongi minus, minu "ajaloos". Aga, keegi võiks ükskord aru saada ka sellest, millised on väljaöeldude sõnade mõju teisele inimesele...
Ja eks ma saan aru ka sellest, et viga ongi minus, minu "ajaloos". Aga, keegi võiks ükskord aru saada ka sellest, millised on väljaöeldude sõnade mõju teisele inimesele...
pühapäev, 12. november 2017
Kuidas klienti kaotada
See stseen on pärit ühes öisest tanklakülastusest - mis teha, kui päevatoimetused kanduvad üle südaöö ja siis on ainus mõistlik koht, kus mingeidki oste sooritada saab, tankla.
Niisiis, kell on tiksunud juba tunni jagu üle südaöö, kui astun tanklasse sisse, käin riiuli juurest riiuli juurde ja vaatan, mida ma soovin. Ühel riiulil oleva mulle sobiva toote hinnasilt on küll vahetusse läinud selle asja kõrval oleva hinnasildiga, aga sellest ma ennast kõigutada ei lase - loen toodete kirjeldusi ja järeldan, et sildid on vahetusse läinud. Otsin siis vajaliku raha välja ja sean ennast kassa poole
Kassas ulatan teenindajale toote ja raha. Teenindaja lööb toote kassast läbi ja seal muidugi on selle teise toote hind ja kuna see teine toode on kallim, siis palub teenindaja minult raha juurde. Seletan siis teenindajale, et väljas on teine hind ja palun, et teenindaja tuleks minuga riiuli juurde, kus need hinnad on, et saaksime koos hinna üle vaadata. Asun siis riiuli poole teele ja loodan, et teenindaja järgneb mulle. Aga minu lootus on asjatu, teenindaja varjab ennast koos teise teenindajaga grilli- ja burgeri- ja jumal teab veel mille leti taha ega jõua minuni. Lähen siis uuesti tagasi ja palun teenindajal endaga kaasa tulla, seletades talle, et ma soovin, et ta ise näeks, missugune hind väljas on. Teenindaja seletab midagi sellest, et see hind on eelmisest kuust sinna jäänud.
Mina olen ikka veel särtsakas-võitlusvalmis meeleolus ja tahan, et teenindaja minuga kaasa tuleks. Lõpuks see siis pärast pikka vaidlemist õnnestub ka. Võtan siis riiulist selle toote, mis mul näpus on, triipkoodi ette ja loen selle hinnasildilt, mis on küll vales kohas, triipkoodi, mis on täpselt see, mille toote pealt leian. Selle peale teeb teenindaja sellise lükke, et tõstab kallima toote hinnasildi kallima toote ette, st õigesse kohta, ja rebib riiulilt selle odavama toote hinnasildi. Ise seletab, et see hind on eelmisest kuust. Ma siis naeran ja küsin: "Täna on 12. november, mis eelmisest kuust Te mulle räägite?" Ega ma sel hetkel ei tulnud ju selle peale, et neil võis ju kuuvahetus käia hoopis täiskuu järgi ja täiskuu oli 3. novembril.
Loomulikult oli selle kõige tulemus see, et toode jäi teenindaja kätte, mina ütlesin, et niimoodi ma seda asja saada ei taha ja andsin lubadusi, et selle tanklaketi tanklasse mina enam naasama oste sooritama ei lähe. Nii lihtne ongi klienti kaotada!
Niisiis, kell on tiksunud juba tunni jagu üle südaöö, kui astun tanklasse sisse, käin riiuli juurest riiuli juurde ja vaatan, mida ma soovin. Ühel riiulil oleva mulle sobiva toote hinnasilt on küll vahetusse läinud selle asja kõrval oleva hinnasildiga, aga sellest ma ennast kõigutada ei lase - loen toodete kirjeldusi ja järeldan, et sildid on vahetusse läinud. Otsin siis vajaliku raha välja ja sean ennast kassa poole
Kassas ulatan teenindajale toote ja raha. Teenindaja lööb toote kassast läbi ja seal muidugi on selle teise toote hind ja kuna see teine toode on kallim, siis palub teenindaja minult raha juurde. Seletan siis teenindajale, et väljas on teine hind ja palun, et teenindaja tuleks minuga riiuli juurde, kus need hinnad on, et saaksime koos hinna üle vaadata. Asun siis riiuli poole teele ja loodan, et teenindaja järgneb mulle. Aga minu lootus on asjatu, teenindaja varjab ennast koos teise teenindajaga grilli- ja burgeri- ja jumal teab veel mille leti taha ega jõua minuni. Lähen siis uuesti tagasi ja palun teenindajal endaga kaasa tulla, seletades talle, et ma soovin, et ta ise näeks, missugune hind väljas on. Teenindaja seletab midagi sellest, et see hind on eelmisest kuust sinna jäänud.
Mina olen ikka veel särtsakas-võitlusvalmis meeleolus ja tahan, et teenindaja minuga kaasa tuleks. Lõpuks see siis pärast pikka vaidlemist õnnestub ka. Võtan siis riiulist selle toote, mis mul näpus on, triipkoodi ette ja loen selle hinnasildilt, mis on küll vales kohas, triipkoodi, mis on täpselt see, mille toote pealt leian. Selle peale teeb teenindaja sellise lükke, et tõstab kallima toote hinnasildi kallima toote ette, st õigesse kohta, ja rebib riiulilt selle odavama toote hinnasildi. Ise seletab, et see hind on eelmisest kuust. Ma siis naeran ja küsin: "Täna on 12. november, mis eelmisest kuust Te mulle räägite?" Ega ma sel hetkel ei tulnud ju selle peale, et neil võis ju kuuvahetus käia hoopis täiskuu järgi ja täiskuu oli 3. novembril.
Loomulikult oli selle kõige tulemus see, et toode jäi teenindaja kätte, mina ütlesin, et niimoodi ma seda asja saada ei taha ja andsin lubadusi, et selle tanklaketi tanklasse mina enam naasama oste sooritama ei lähe. Nii lihtne ongi klienti kaotada!
pühapäev, 5. november 2017
Küll mul ikka veab!
Vaadates kogu selle ID-kaardi olukorra ja uue kuu peale, tegin enda arust vajalikud lükked ära - ehk siis, tasusin kõik arved, mis vähegi kättesaadavad olid, tegin ühe püsikorralduse ja ühe ettemakse. Aga sellega ma ikkagi ei arvestanud, et võivad tekkida eriolukorrad...
Ehk siis, kui ikka saab lugu, siis saab lugu ja pikalt ja mitu korda. ID-kaardiga oli siis see lugu, et teadsin, et reede õhtul pannakse sertifikaadid kinni ja ongi minu ID-kaardist saanud vaid tükk plastikut, millal ja kuidas saan seda uuesti elektrooniliselt kasutada, pole praegu teada, sest sertifikaatide uuendamisega läheb praegu veel aega.
Aga, olin ju korralikult valmistunud ja kusagil kuklas hoidsin seda võimalust, et kui muudmoodi ei saa, siis on ju olemas pangaautomaadid. See, kui naiivne ma olen, selgus aga peagi. Saabus siis laupäeva hommik ja muidugi tekkis kohe kiire-kiire vajadus ülekande tegemiseks - inimene kusagil Euroopa peal laiali, raha napilt ja nüüd vaja appi tõtata. Ega siis midagi, võtsin oma tarkuses siis suuna sularahaautomaadi juurde, sisestasin pangakaardi, PIN-koodi ja valisin menüüst "Maksed". Edasi aga pakuti mulle vaid kolme valikut: "Määratud maksed", "Telefoni maksed" ja "Tagasi peamenüüsse". Mina siis vaatasin, et see, mida mina tahan, ei lähe ühegi nimetatud kategooria alla, küsisin aga automaadilt kaardi tagasi ja võtsin välja telefoni. Helistasin siis vajalikule telefoninumbrile ja ise imestasin, et miks mind on vaja tuvastada, kui ma tahan ainult teada, missugusest automaadist ma makset teha saan. Teine mõte aga käis mu peast veel läbi (mille pärast ma olen korra isegi klienditeenindusega vaielnud) - et tegelikult ei ole pank kunagi ID-kaarti sobiva autentimisvahendina käsitlenud (vähemalt telefoniteeninduse juures küll), ikka kas mobiil-ID või smart-ID.
Võtab siis teenindaja kõne vastu ja küsin siis oma küsimuse, et missugusest automaadist ma saaks ülekannet teha. Selle peale teatatakse, et selliseid makseautomaate pangal enam polegi ja et ma saan ju püsimaksete alla selle ülekande panna - minna internetipanka sisse (kas paroolikaardi, ID-kaardi, smart-ID või mobiil-IDega) ja siis teha endale püsimakse ja seejärel saan ma seda ülekannet automaadist teha. Selle peale siis lugesin teenindajale ette, miks ma kõiki neid teisi alternatiive kasutada ei saa ja et tegelikult tahtsin ma ainult teada, kus on, aga tänud, et sain vastuse sellele küsimusele - et minevikus on.
Siis tekkis mul juba sportlik hasart, et kas ma saan selle ülekande tehtud või mitte. Ega siis muud, kui ID-kaart kaasa ja pangakontorisse. Seisab seal siis ilus poiss, teretab ja küsib, et mida ma soovin. Mina siis, et paroolikaarti soovin. Tema, et milleks mulle see, kui see kaotatakse alates jaanuarist ära. Mina vastan talle selle peale, et näete, selline olukord - ID-kaardi sertifikaadid kehtetud, mobiiltelefon selline, et sellega ei saa mobiil-IDd kasutada, smart-IDst rääkimata ja automaadist ma ka ülekannet teha ei saa. Tema siis vaidleb, et mismõttes ei saa pangaautomaadist ülekannet teha - kui see on püsimaksete all, siis saate. Mina siis seletan talle, et kas see ei tundu tobe olukord, et selleks, et mingit ülekannet teha, pean ma enne pangakontorist läbi tulema (kuna ma elektroonilisi kanaleid pidi kuidagi oma kontole ligi ei saa) ja sõlmima püsikorralduse, et siis automaadis makse teha. Et minu jaoks ei ole selle variandi nimi "makseid saab pangaautomaadis teha", tema aga muudkui ajab oma rida, et ärgu ma öelgu, et makseid ei saa automaadis teha. Sain aru, et pole mõtet enam vaielda ja ütlesin siis, et mul on paroolikaarti vaja. Palus mul siis istuda ja oodata.
Istusin ja ootasin ja sain siis viimaks teenindaja juurde ja pidin talle pikalt seletama, miks mul ikkagi seda paroolikaarti vaja on. Lisaks tahtsin ka seda, et päevalimiit oleks suurem, kui 200.- euroraha. Selle peale tuli vastus, et see on tehniliselt võimatu - selle peale pidin jälle vaidlema hakkama, et ärgu tulgu mulle seletama, et see on tehniliselt võimatu, sest inimene, kes vähegi IT-süsteemidest midagi teab, teab ju ometi seda, et see tähendab lihtsalt ühe numbri kohale teise numbri kirjutamist - ja siis tõmbasin selle vaidlusteema ise maha, öeldes, et see, et teenindajal selleks õigusi pole, ei tähenda, et seda tehniliselt teha ei saa. Sain siis oma paroolikaardi kätte ja hakkasin ennast kontoris oleva arvuti juurde seadma.
Ilusad poisid (selleks hetkeks oli ühele ilusale poisile lisandunud veel teinegi) tahtsid mulle kena päeva soovida, aga ma siis ütlesin, et ma ei lähe veel kuhugi. Seadsin ennast siis arvuti taha ja sain vajaliku tehingu suhteliselt kiiresti tehtud. Pakkisin oma asjad kokku ja siis soovisin ilusatele poistele kena päeva.
Ja kogu selle asja peale mõtlesin, et küll mul ikka veab - kogu see ID-kaardi teema, kuigi distantseerisin ennast sellest juba nädal enne paanikat, on ikkagi mulle meeletult kogemusi-elamusi pakkunud (kuigi jah, mul ei ole olnud magamata öid, nagu paljudel inimestel, mul nii suurt ja nii kiiret vajadust polnud). Ja ilma selle kõigeta ma polekski teada saanud, et minu kodupank on kontoritesse "tööle" pannud ilusad poisid, kelle ülesandeks on kliente teretada, nende käest küsida, mis teema on, neid istuma juhatada ja siis teenindajate käest küsimas käia, kas teenindajad on vabad ja seejärel kliente nende juurde suunata ja pärast klientidele kena päeva soovida. See oli minu jaoks kogu selle protsessi juures selline hetk, mil ma sain aru, et maailm on ikka väga jaburaks kätte läinud! Kuidas saaksid mulle tuttavad töötud inimesed sellistele töökohtadele?
Ja üks huvitav küsimus tuli mul veel üles - sel kuul on ootamas ühe arve tasumine, mis kuidagi ei mahu selle 200-eurose päevalimiidi sisse ja juba sain küsida ka selle küsimuse, et kas on võimalik selle arve eest tasuda sularahas - vastus oli üllataval kombel isegi jaatav. Vaat seesugused lood ja laulud siis. Aga, praegu on see ID-kaardi teema minu jaoks ikka veel õhus, eks paistab, mis siis saama hakkab, kui ma ühel hetkel sertifikaate uuendama hakkan.
Ehk siis, kui ikka saab lugu, siis saab lugu ja pikalt ja mitu korda. ID-kaardiga oli siis see lugu, et teadsin, et reede õhtul pannakse sertifikaadid kinni ja ongi minu ID-kaardist saanud vaid tükk plastikut, millal ja kuidas saan seda uuesti elektrooniliselt kasutada, pole praegu teada, sest sertifikaatide uuendamisega läheb praegu veel aega.
Aga, olin ju korralikult valmistunud ja kusagil kuklas hoidsin seda võimalust, et kui muudmoodi ei saa, siis on ju olemas pangaautomaadid. See, kui naiivne ma olen, selgus aga peagi. Saabus siis laupäeva hommik ja muidugi tekkis kohe kiire-kiire vajadus ülekande tegemiseks - inimene kusagil Euroopa peal laiali, raha napilt ja nüüd vaja appi tõtata. Ega siis midagi, võtsin oma tarkuses siis suuna sularahaautomaadi juurde, sisestasin pangakaardi, PIN-koodi ja valisin menüüst "Maksed". Edasi aga pakuti mulle vaid kolme valikut: "Määratud maksed", "Telefoni maksed" ja "Tagasi peamenüüsse". Mina siis vaatasin, et see, mida mina tahan, ei lähe ühegi nimetatud kategooria alla, küsisin aga automaadilt kaardi tagasi ja võtsin välja telefoni. Helistasin siis vajalikule telefoninumbrile ja ise imestasin, et miks mind on vaja tuvastada, kui ma tahan ainult teada, missugusest automaadist ma makset teha saan. Teine mõte aga käis mu peast veel läbi (mille pärast ma olen korra isegi klienditeenindusega vaielnud) - et tegelikult ei ole pank kunagi ID-kaarti sobiva autentimisvahendina käsitlenud (vähemalt telefoniteeninduse juures küll), ikka kas mobiil-ID või smart-ID.
Võtab siis teenindaja kõne vastu ja küsin siis oma küsimuse, et missugusest automaadist ma saaks ülekannet teha. Selle peale teatatakse, et selliseid makseautomaate pangal enam polegi ja et ma saan ju püsimaksete alla selle ülekande panna - minna internetipanka sisse (kas paroolikaardi, ID-kaardi, smart-ID või mobiil-IDega) ja siis teha endale püsimakse ja seejärel saan ma seda ülekannet automaadist teha. Selle peale siis lugesin teenindajale ette, miks ma kõiki neid teisi alternatiive kasutada ei saa ja et tegelikult tahtsin ma ainult teada, kus on, aga tänud, et sain vastuse sellele küsimusele - et minevikus on.
Siis tekkis mul juba sportlik hasart, et kas ma saan selle ülekande tehtud või mitte. Ega siis muud, kui ID-kaart kaasa ja pangakontorisse. Seisab seal siis ilus poiss, teretab ja küsib, et mida ma soovin. Mina siis, et paroolikaarti soovin. Tema, et milleks mulle see, kui see kaotatakse alates jaanuarist ära. Mina vastan talle selle peale, et näete, selline olukord - ID-kaardi sertifikaadid kehtetud, mobiiltelefon selline, et sellega ei saa mobiil-IDd kasutada, smart-IDst rääkimata ja automaadist ma ka ülekannet teha ei saa. Tema siis vaidleb, et mismõttes ei saa pangaautomaadist ülekannet teha - kui see on püsimaksete all, siis saate. Mina siis seletan talle, et kas see ei tundu tobe olukord, et selleks, et mingit ülekannet teha, pean ma enne pangakontorist läbi tulema (kuna ma elektroonilisi kanaleid pidi kuidagi oma kontole ligi ei saa) ja sõlmima püsikorralduse, et siis automaadis makse teha. Et minu jaoks ei ole selle variandi nimi "makseid saab pangaautomaadis teha", tema aga muudkui ajab oma rida, et ärgu ma öelgu, et makseid ei saa automaadis teha. Sain aru, et pole mõtet enam vaielda ja ütlesin siis, et mul on paroolikaarti vaja. Palus mul siis istuda ja oodata.
Istusin ja ootasin ja sain siis viimaks teenindaja juurde ja pidin talle pikalt seletama, miks mul ikkagi seda paroolikaarti vaja on. Lisaks tahtsin ka seda, et päevalimiit oleks suurem, kui 200.- euroraha. Selle peale tuli vastus, et see on tehniliselt võimatu - selle peale pidin jälle vaidlema hakkama, et ärgu tulgu mulle seletama, et see on tehniliselt võimatu, sest inimene, kes vähegi IT-süsteemidest midagi teab, teab ju ometi seda, et see tähendab lihtsalt ühe numbri kohale teise numbri kirjutamist - ja siis tõmbasin selle vaidlusteema ise maha, öeldes, et see, et teenindajal selleks õigusi pole, ei tähenda, et seda tehniliselt teha ei saa. Sain siis oma paroolikaardi kätte ja hakkasin ennast kontoris oleva arvuti juurde seadma.
Ilusad poisid (selleks hetkeks oli ühele ilusale poisile lisandunud veel teinegi) tahtsid mulle kena päeva soovida, aga ma siis ütlesin, et ma ei lähe veel kuhugi. Seadsin ennast siis arvuti taha ja sain vajaliku tehingu suhteliselt kiiresti tehtud. Pakkisin oma asjad kokku ja siis soovisin ilusatele poistele kena päeva.
Ja kogu selle asja peale mõtlesin, et küll mul ikka veab - kogu see ID-kaardi teema, kuigi distantseerisin ennast sellest juba nädal enne paanikat, on ikkagi mulle meeletult kogemusi-elamusi pakkunud (kuigi jah, mul ei ole olnud magamata öid, nagu paljudel inimestel, mul nii suurt ja nii kiiret vajadust polnud). Ja ilma selle kõigeta ma polekski teada saanud, et minu kodupank on kontoritesse "tööle" pannud ilusad poisid, kelle ülesandeks on kliente teretada, nende käest küsida, mis teema on, neid istuma juhatada ja siis teenindajate käest küsimas käia, kas teenindajad on vabad ja seejärel kliente nende juurde suunata ja pärast klientidele kena päeva soovida. See oli minu jaoks kogu selle protsessi juures selline hetk, mil ma sain aru, et maailm on ikka väga jaburaks kätte läinud! Kuidas saaksid mulle tuttavad töötud inimesed sellistele töökohtadele?
Ja üks huvitav küsimus tuli mul veel üles - sel kuul on ootamas ühe arve tasumine, mis kuidagi ei mahu selle 200-eurose päevalimiidi sisse ja juba sain küsida ka selle küsimuse, et kas on võimalik selle arve eest tasuda sularahas - vastus oli üllataval kombel isegi jaatav. Vaat seesugused lood ja laulud siis. Aga, praegu on see ID-kaardi teema minu jaoks ikka veel õhus, eks paistab, mis siis saama hakkab, kui ma ühel hetkel sertifikaate uuendama hakkan.
pühapäev, 29. oktoober 2017
Saada välja praagitud...
Eks see ole ju ammu teada, et kui mõni asi saab nässu minna, siis ta nässu ka läheb. Enam-vähem sellise mõttega saan kokku võtta ID-kaardi turvariskiga seotud olukorra, minu isikliku kogemuse põhjal.
Peagi saabub uus kuu ja valjuhäälselt on teada antud, et kui ID-kaardi sertifikaate ära ei uuenda, siis kaarti enam elektrooniliselt kasutada ei saa. Proovisin siis uuendamise ära teha, aga eks sain teada seda, mida ennegi teadsin - et minu arvuti operatsioonisüsteem pole selle jaoks sobiv.
Olgu siis pealegi, oma viga, aga, pakuti ju välja mobiil-ID kasutamise varianti ja kuigi 1-eurone lisaväljaminek kuus tundub minu jaoks jabur senise tasuta lahenduse asemel, siis mõtlesin, et olgu, võib-olla peakski ennast kaardist ja kaardilugejast lahti ühendama ja seadsin sammud oma mobiilioperatoori teenindusse. Teenindaja haaras abivalmilt juba vajaliku SIM-kaardi järele, aga ma peatasin ta hoogu - võttes taskust oma mobiiltelefoni välja, laususin, et ehk peaks enne proovima, kas üldse töötab. Tegi siis teenindaja oma kaardiga proovi ja tulemuseks oli see, et EI TOIMI! Hakkasin siis poolendamisi arutlema, et mis nüüd siis edasi teha. Selle peale teatas teenindaja: "Aga võib-olla smart-ID?" Ma siis näitasin talle veelkord oma telefoni ja sellega jäi see teema katki. Järgmisena tuli pakkumine: "Aga võib-olla soovite uut telefoni?" Ma siis vastasin, et olen oma praegusega väga rahul ja ma tõesti ei soovi endale uut telefoni osta (ju oleks tasutagi saanud, aga seda siis 24-kuulise tähtajalise lepinguga, mis nende mõistes "tasuta telefoniga" kaasas käib).
Tänasin teenindajat, astusin teeninduspunktist välja ja tunne oli seesugune, et nüüd olen ma siis korralikult väljapraagitud, Eesti Vabariigi poolt, kuns mul puudub igasugune tahtmine olla innovaatilise Eesti kodanik, sest ma arvan, et kui asjad toimivad ja töötavad, ei ole mõtet neid välja vahetada. Ja huvi pärast siis uurisin, et missugused on kaasaegsed nuppudega telefonid - iroonilisel kombel tähendaks see kõik minu praeguse nuppudega telefoniga võrreldes ajas tagasiminekut - 3G asemel 2G, igasuguse interneti kasutamise võimaluseta (mida minu kümme aastat vana telefon kenasti pakub).
Peagi saabub uus kuu ja valjuhäälselt on teada antud, et kui ID-kaardi sertifikaate ära ei uuenda, siis kaarti enam elektrooniliselt kasutada ei saa. Proovisin siis uuendamise ära teha, aga eks sain teada seda, mida ennegi teadsin - et minu arvuti operatsioonisüsteem pole selle jaoks sobiv.
Olgu siis pealegi, oma viga, aga, pakuti ju välja mobiil-ID kasutamise varianti ja kuigi 1-eurone lisaväljaminek kuus tundub minu jaoks jabur senise tasuta lahenduse asemel, siis mõtlesin, et olgu, võib-olla peakski ennast kaardist ja kaardilugejast lahti ühendama ja seadsin sammud oma mobiilioperatoori teenindusse. Teenindaja haaras abivalmilt juba vajaliku SIM-kaardi järele, aga ma peatasin ta hoogu - võttes taskust oma mobiiltelefoni välja, laususin, et ehk peaks enne proovima, kas üldse töötab. Tegi siis teenindaja oma kaardiga proovi ja tulemuseks oli see, et EI TOIMI! Hakkasin siis poolendamisi arutlema, et mis nüüd siis edasi teha. Selle peale teatas teenindaja: "Aga võib-olla smart-ID?" Ma siis näitasin talle veelkord oma telefoni ja sellega jäi see teema katki. Järgmisena tuli pakkumine: "Aga võib-olla soovite uut telefoni?" Ma siis vastasin, et olen oma praegusega väga rahul ja ma tõesti ei soovi endale uut telefoni osta (ju oleks tasutagi saanud, aga seda siis 24-kuulise tähtajalise lepinguga, mis nende mõistes "tasuta telefoniga" kaasas käib).
Tänasin teenindajat, astusin teeninduspunktist välja ja tunne oli seesugune, et nüüd olen ma siis korralikult väljapraagitud, Eesti Vabariigi poolt, kuns mul puudub igasugune tahtmine olla innovaatilise Eesti kodanik, sest ma arvan, et kui asjad toimivad ja töötavad, ei ole mõtet neid välja vahetada. Ja huvi pärast siis uurisin, et missugused on kaasaegsed nuppudega telefonid - iroonilisel kombel tähendaks see kõik minu praeguse nuppudega telefoniga võrreldes ajas tagasiminekut - 3G asemel 2G, igasuguse interneti kasutamise võimaluseta (mida minu kümme aastat vana telefon kenasti pakub).
reede, 20. oktoober 2017
Kuidas niimoodi saama?
Lugesin täna panga internetilehelt, et alates novembrist piiratakse ID-kaartide kasutamist, kui nendega kohe-kohe midagi ette ei võeta, st sertifikaate ei uuendata (asja iroonia on selles, et lugedes pikka selgutust sain aru, et tegelikult pole praegu selge, kas seegi avastatud riski maandab). Eks ikka nende kaartide elektroonilist kasutamist, millel on see turvariskiga kiip.
Ja kuna see teema mind päris ei rahuldanud ja kõiki vastuseid ma kätte ei saanud, siis lugesin ka RIA ametlikku infot selle kõige kohta. Kõik ju ilus ja kena ja arusaadav, aga see, mis oli võimaliku soovitusena kirja pandud, pani mind ikka vihastama küll - see, et senise ID-kaardi tasuta lahenduse asemel soovitatakse kasutada Mobiil-ID'd - et saaksite kõiki toiminguid ka edaspidi elektrooniliselt teha - mille kuutasu on vaid 1 euroraha (aga, Mobiil-ID'ga liitumine ju ka maksab, mobiilsidefirmasse mineku aeg ju ka maksab).
Nüüd ma siis vahutangi siin omaette - sest minul ju nutikat telefoni pole (on ikka nupukas) ja olen sellest asjast ennast eemal hoidnud. Selle pärast ei saa ma kasutada ka Smart-ID'd. Selle kõige peale mõtlen ma, et kelle jaoks või kelle pärast see riik siis on või mis on siis see Eesti IT edulugu, kui ID-kaart on kõigile kohustuslik dokument, aga seda dokumenti tema täisfunktsionaalsusega kasutada ei saa...
Saan aru jah, et keen üle vale koha peal, sest räägitakse sertifikaatide uuendamisest ja see peaks olukorra lahendama, aga see Mobiil-ID kasutamise soovitamine oli minu arvates küll kivi sellesse kapsaaeda, mis tundus esialgugi olevat kogu selle ID-kaardi turvariski taga - et kellelgi ei lähe müügitöö piisavalt hästi ja kellelgi on vaja raha juurde saada...
Ja mida peaksid tegema need inimesed, kellel mobiiltelefoni pole - või on see mingi riigi poolt antav kingitus, mis igale kodanikule garanteeritakse?
Vangutan pead ja mõtlen: kuidas niimoodi saama?
Ja kuna see teema mind päris ei rahuldanud ja kõiki vastuseid ma kätte ei saanud, siis lugesin ka RIA ametlikku infot selle kõige kohta. Kõik ju ilus ja kena ja arusaadav, aga see, mis oli võimaliku soovitusena kirja pandud, pani mind ikka vihastama küll - see, et senise ID-kaardi tasuta lahenduse asemel soovitatakse kasutada Mobiil-ID'd - et saaksite kõiki toiminguid ka edaspidi elektrooniliselt teha - mille kuutasu on vaid 1 euroraha (aga, Mobiil-ID'ga liitumine ju ka maksab, mobiilsidefirmasse mineku aeg ju ka maksab).
Nüüd ma siis vahutangi siin omaette - sest minul ju nutikat telefoni pole (on ikka nupukas) ja olen sellest asjast ennast eemal hoidnud. Selle pärast ei saa ma kasutada ka Smart-ID'd. Selle kõige peale mõtlen ma, et kelle jaoks või kelle pärast see riik siis on või mis on siis see Eesti IT edulugu, kui ID-kaart on kõigile kohustuslik dokument, aga seda dokumenti tema täisfunktsionaalsusega kasutada ei saa...
Saan aru jah, et keen üle vale koha peal, sest räägitakse sertifikaatide uuendamisest ja see peaks olukorra lahendama, aga see Mobiil-ID kasutamise soovitamine oli minu arvates küll kivi sellesse kapsaaeda, mis tundus esialgugi olevat kogu selle ID-kaardi turvariski taga - et kellelgi ei lähe müügitöö piisavalt hästi ja kellelgi on vaja raha juurde saada...
Ja mida peaksid tegema need inimesed, kellel mobiiltelefoni pole - või on see mingi riigi poolt antav kingitus, mis igale kodanikule garanteeritakse?
Vangutan pead ja mõtlen: kuidas niimoodi saama?
neljapäev, 12. oktoober 2017
Vastused tulevad ootamatutest kohtadest
Eilne olukord, kus ma liigse viisakuse pärast riielda sain, pani mind veidi mõtlema. Et miks ikkagi see muster mu elus sees on ja kuidas ma suudan oma viisaka käitumisega teised inimesed endast välja viia.
Ja täna turgatas mulle pähe üks mõte, miks see nii on. Et asi pole niivõrd minus, vaid selles, mida minu käitumine teises inimeses esile kutsub - et võib-olla on teise inimese reaktsiooni põhjuseks see, et minu käitumine riivab temas mingit sellist kohta, mille suhtes ta ise tundlik on ja saab aru, et tema nii ei oskaks ega saaks ja see siis ajabki inimese endast välja.
Sest, kui eilsetele sündmustele otsa vaadata, siis on ikka täiesti jabur selline reaktsioon, nagu minu vabandussõnadele osaks sai - et ma selle peale riielda sain. Aga eks ma teisest küljest sain aru ka sellest, et mina oma ilusa elumulliga olengi niivõrd kaugel sellest edasipürgimise ja konkurentsi maailmast, et ma olengi võib-olla ära unustanud, kuidas realses maailmas asjad käivad. See mõte on muidugi üks tõeliselt vahva tõdemus, sest mulle meeldib mu konkurentsivaba elu, kus ainus mõõdupuu on mu enda väljamõeldud ideaal.
Ja nõnda need vastused tulevadki, täiesti ootamatutest kohtadest. Aga, järgmiseks korraks on mul siht silme ees, kuhu ja kuidas edasi...
Ja täna turgatas mulle pähe üks mõte, miks see nii on. Et asi pole niivõrd minus, vaid selles, mida minu käitumine teises inimeses esile kutsub - et võib-olla on teise inimese reaktsiooni põhjuseks see, et minu käitumine riivab temas mingit sellist kohta, mille suhtes ta ise tundlik on ja saab aru, et tema nii ei oskaks ega saaks ja see siis ajabki inimese endast välja.
Sest, kui eilsetele sündmustele otsa vaadata, siis on ikka täiesti jabur selline reaktsioon, nagu minu vabandussõnadele osaks sai - et ma selle peale riielda sain. Aga eks ma teisest küljest sain aru ka sellest, et mina oma ilusa elumulliga olengi niivõrd kaugel sellest edasipürgimise ja konkurentsi maailmast, et ma olengi võib-olla ära unustanud, kuidas realses maailmas asjad käivad. See mõte on muidugi üks tõeliselt vahva tõdemus, sest mulle meeldib mu konkurentsivaba elu, kus ainus mõõdupuu on mu enda väljamõeldud ideaal.
Ja nõnda need vastused tulevadki, täiesti ootamatutest kohtadest. Aga, järgmiseks korraks on mul siht silme ees, kuhu ja kuidas edasi...
esmaspäev, 9. oktoober 2017
Kui inimese pilk vihast vahutab
Sellises olukorras olen ma ju ennegi olnud - kus seisan vastamisi inimesega, kelle pilk vihast vahutab ja kes on kohe-kohe plahvatamas. Täna siis taaskord selline olukord. Läks vaja palju aega ja palju veenmisjõudu, häid sõnu ja ka mõtlemapanevaid sõnu, et see kõik ära lahtuks.
Asi poleks ju nii hull, kui ma ei teaks, miks see kõik nii on - mitte need pole põhjused, mida inimene ise näeb ja põhjusteks peab, need on tagajärjed, tõeline põhjus on eeskujus - inimeses, kes arvabki, et käsi käiku lasta on hea ja õige, või need harjumused, kuidas teiste inimestega käituda. Lisaks veel ka see, et tegelikult olid selle kõige taga hoopis inimese enda eelarvamused ja mõtted, mis ta oli oma peas välja mõelnud, sest hilisemates olukordades neutraalselt asju vaadates ei saanud mina küll aru, et keegi oleks erilisi teravusi just selle inimese suunal öelnud, asi tundus ikka olevat inimese enda tundlikkuses.
Kuid, asja iroonia on see, et inimene, kes esialgu tuli teist inimest parastama, ei talunud pärast sugugi seda, et tema peal rakendati täpselt sama meetodit, ja oi, kui kiiresti sai karma ta kätte.
Asi poleks ju nii hull, kui ma ei teaks, miks see kõik nii on - mitte need pole põhjused, mida inimene ise näeb ja põhjusteks peab, need on tagajärjed, tõeline põhjus on eeskujus - inimeses, kes arvabki, et käsi käiku lasta on hea ja õige, või need harjumused, kuidas teiste inimestega käituda. Lisaks veel ka see, et tegelikult olid selle kõige taga hoopis inimese enda eelarvamused ja mõtted, mis ta oli oma peas välja mõelnud, sest hilisemates olukordades neutraalselt asju vaadates ei saanud mina küll aru, et keegi oleks erilisi teravusi just selle inimese suunal öelnud, asi tundus ikka olevat inimese enda tundlikkuses.
Kuid, asja iroonia on see, et inimene, kes esialgu tuli teist inimest parastama, ei talunud pärast sugugi seda, et tema peal rakendati täpselt sama meetodit, ja oi, kui kiiresti sai karma ta kätte.
Kuidas minust õpetaja sai
Seda lugu võiks alustada ühest mõttevahetusest kuskil poolteist või kaks aastat tagasi. Ühes olukorras tuli kuidagi jutuks, et ma peaksin õpetajaks hakkama. Või, kuna mul pedagoogilist haridust pole, siis peaksin liituma "Tagasi kooli" programmiga. Selles hetkes, ma mäletan ise väga hästi, oli minu tunne küll selline, et mida on minul lastele edasi anda või kuidas ma üldse nende ette läheksingi, et mis oleks see tarkus ja teadmine, mida saaksin nendega jagada ja kuidas see klassi ees olemine siis üldse käima peaks...
See teema jäi siis tookord katki, sest tundsin, et minu jaoks pole see õige asi. Või et mina pole õige inimene õpetamisega tegelema. Lihtsalt, kuidagi tekkis see tunne.
Nüüd siis on aeg edasi läinud ja igal nädalal olen ma klassi ees ja igal nädalal, isegi väljaspool seda klassi ees olemist, pöördutatakse minu poole kasutades sõna "õpetaja". Eks see ole laste harjumustes kinni - kui neil on õpetajad, siis langeb ka treener ilmselt samasse kategooriasse. Ise ma muidugi ennast õpetajana ei tunne, pigem tunnen selle inimesena, kes peab kogu aeg õppima (tänanegi päev pakkus selleks häid võimalusi - küll on vaja motiveerimisoskust ja selgitamisoskust ja kuulamisoskust ja ka endale kindaksjäämise oskust ja kõiki neid arendada).
Aga, see selleks, lugu, millest tegelikult kirjutada tahtsin, on seotud sootuks sellega, kuidas mina sattusin meie valla õpetajatepäeva pidulikule vastuvõtule. Ja sellise au etteennustajaid oli üllatavalt kombel koguni kaks - üks oli mu õpetajast sõbranna, kes juba eelmisel sügisel rääkis õpetajatepäeva paiku mulle midagi sellist, et ma võiks aasta uustulnukaks saada või midagi seesugust. Teiseks selle kõige ennustajaks oli Eesti üks rikkamaid mehi, kellega sai meie valla ühe teise sündmuse raames ühte lauda istuma juhtutud ja õhtu läbi lõõbitud, temagi pakkus juba eelmisel sügisel välja, et ma peaks kuidagi tunnustatud saama, kuigi seda, millega mina tegelen, sai vaid riivamisi puudutatud.
Kuid see jutustatav lugu sai alguse mõned nädalad tagasi, kui minu käest küsiti, et kuidas on minu graafik õpetajatepäeva paiku. Kuna graafik tundus vaba olevat, siis nõnda ka ütlesin. Selle peale siis tõdeti, et väga tore, et mina olen üks neist kolmest, keda tahetakse õpetajatepäva pidulikule vastuvõtule kutsuda. Põhjenduseks toodi siis see, et valituteks osutusid need, kes teevad rohkem, kui neilt oodatakse. Ma heal meelel oleks jätnud kuulamata selle lisaselgituse, mis rääkis eelnevatest aastatest ja muust - see jutt lihtsalt vähendas kogu seda suurt au, aga ju siis oli vaja inimestel, kes asjast rääkisid, kõike seda pikemalt selgitada.
Ega siis olnudki muud, kui anda oma kontaktandmed ja peagi jõudis ka kutse minuni. Ja kuigi esialgu olin õhevil ja elevust täis, sest tegelikult ikka väga suur au sedasi märgatud saada, tekkis mingil hetkel väike tülpimus - et ma ei taha kõiki neid kaasnevaid formaalsusi selle asja juures.
Saabus siis SEE PÄEV ja meeleolu polnud mul küll sugugi optimistlik, kuid päev tõi vajaliku muutuse, et mõista, et ma olen seda kutset väärt, ma olen täpselt see inimene, kellele peabki selline sündmus osaks saama.
Lugu, mis mind õigesse meeleollu ja tõelisse tõdemusse tõi, oli seotud sellega, kuidas mina olin valmis minema kompromissile olukorras, kus oleksin võinud kõrvalt vaadata teiste muret ja teha nägu, et mind see ei huvita, kuid mina võtsin selle asja enda omaks ja pakkusin välja lahenduse, mille võiks sõnastada "Lapsed on prioriteet", mis, nagu SEL PÄEVAL selgus, nüüd ka toredasti töösse läheb. Ja sel hetkel, kui ma nägin lihtsat lahendust ja vajadust laste huvid kõige kõrgemale seade seal, kus teistel tekkisid isiklikud vastuseisud, sain aru, et ma olengi õigel teel ja see on see, mis peaks igal õpetajal alati meeles püsima. Nõnda saigi minu meeleolu heaks ja selle kõige tuules lehvisin siis vastuvõtule.
Aga, kui nüüd rääkida vastuvõtust endast, siis oli ikka kentsakas küll olla seal õpetajate seas, ise muidugi kogu aeg muiates, et näed siis, polnudki mul mitte mingisugust pääsu sellest kõigest. Muus osas aga oli sündmus täpselt nii formaalne, kui olin arvanud, kuid leidsin endale ka sellest seltskonnast vahva vestluskaaslase ja avastasin üsna enda lähedalt ühe päris sümpaatse inimese. Omamoodi pead vangutama panid mind aga need inimesed, keda juba ennegi tundsin ja kes ikka oma tavalist rutiini järgisid, ei olnud seal ühtegi üllatust. Ja üldises plaanis võtsin sellest kõigest maksimumi, just täpselt nii, nagu mina oskasin ja sain.
See teema jäi siis tookord katki, sest tundsin, et minu jaoks pole see õige asi. Või et mina pole õige inimene õpetamisega tegelema. Lihtsalt, kuidagi tekkis see tunne.
Nüüd siis on aeg edasi läinud ja igal nädalal olen ma klassi ees ja igal nädalal, isegi väljaspool seda klassi ees olemist, pöördutatakse minu poole kasutades sõna "õpetaja". Eks see ole laste harjumustes kinni - kui neil on õpetajad, siis langeb ka treener ilmselt samasse kategooriasse. Ise ma muidugi ennast õpetajana ei tunne, pigem tunnen selle inimesena, kes peab kogu aeg õppima (tänanegi päev pakkus selleks häid võimalusi - küll on vaja motiveerimisoskust ja selgitamisoskust ja kuulamisoskust ja ka endale kindaksjäämise oskust ja kõiki neid arendada).
Aga, see selleks, lugu, millest tegelikult kirjutada tahtsin, on seotud sootuks sellega, kuidas mina sattusin meie valla õpetajatepäeva pidulikule vastuvõtule. Ja sellise au etteennustajaid oli üllatavalt kombel koguni kaks - üks oli mu õpetajast sõbranna, kes juba eelmisel sügisel rääkis õpetajatepäeva paiku mulle midagi sellist, et ma võiks aasta uustulnukaks saada või midagi seesugust. Teiseks selle kõige ennustajaks oli Eesti üks rikkamaid mehi, kellega sai meie valla ühe teise sündmuse raames ühte lauda istuma juhtutud ja õhtu läbi lõõbitud, temagi pakkus juba eelmisel sügisel välja, et ma peaks kuidagi tunnustatud saama, kuigi seda, millega mina tegelen, sai vaid riivamisi puudutatud.
Kuid see jutustatav lugu sai alguse mõned nädalad tagasi, kui minu käest küsiti, et kuidas on minu graafik õpetajatepäeva paiku. Kuna graafik tundus vaba olevat, siis nõnda ka ütlesin. Selle peale siis tõdeti, et väga tore, et mina olen üks neist kolmest, keda tahetakse õpetajatepäva pidulikule vastuvõtule kutsuda. Põhjenduseks toodi siis see, et valituteks osutusid need, kes teevad rohkem, kui neilt oodatakse. Ma heal meelel oleks jätnud kuulamata selle lisaselgituse, mis rääkis eelnevatest aastatest ja muust - see jutt lihtsalt vähendas kogu seda suurt au, aga ju siis oli vaja inimestel, kes asjast rääkisid, kõike seda pikemalt selgitada.
Ega siis olnudki muud, kui anda oma kontaktandmed ja peagi jõudis ka kutse minuni. Ja kuigi esialgu olin õhevil ja elevust täis, sest tegelikult ikka väga suur au sedasi märgatud saada, tekkis mingil hetkel väike tülpimus - et ma ei taha kõiki neid kaasnevaid formaalsusi selle asja juures.
Saabus siis SEE PÄEV ja meeleolu polnud mul küll sugugi optimistlik, kuid päev tõi vajaliku muutuse, et mõista, et ma olen seda kutset väärt, ma olen täpselt see inimene, kellele peabki selline sündmus osaks saama.
Lugu, mis mind õigesse meeleollu ja tõelisse tõdemusse tõi, oli seotud sellega, kuidas mina olin valmis minema kompromissile olukorras, kus oleksin võinud kõrvalt vaadata teiste muret ja teha nägu, et mind see ei huvita, kuid mina võtsin selle asja enda omaks ja pakkusin välja lahenduse, mille võiks sõnastada "Lapsed on prioriteet", mis, nagu SEL PÄEVAL selgus, nüüd ka toredasti töösse läheb. Ja sel hetkel, kui ma nägin lihtsat lahendust ja vajadust laste huvid kõige kõrgemale seade seal, kus teistel tekkisid isiklikud vastuseisud, sain aru, et ma olengi õigel teel ja see on see, mis peaks igal õpetajal alati meeles püsima. Nõnda saigi minu meeleolu heaks ja selle kõige tuules lehvisin siis vastuvõtule.
Aga, kui nüüd rääkida vastuvõtust endast, siis oli ikka kentsakas küll olla seal õpetajate seas, ise muidugi kogu aeg muiates, et näed siis, polnudki mul mitte mingisugust pääsu sellest kõigest. Muus osas aga oli sündmus täpselt nii formaalne, kui olin arvanud, kuid leidsin endale ka sellest seltskonnast vahva vestluskaaslase ja avastasin üsna enda lähedalt ühe päris sümpaatse inimese. Omamoodi pead vangutama panid mind aga need inimesed, keda juba ennegi tundsin ja kes ikka oma tavalist rutiini järgisid, ei olnud seal ühtegi üllatust. Ja üldises plaanis võtsin sellest kõigest maksimumi, just täpselt nii, nagu mina oskasin ja sain.
pühapäev, 1. oktoober 2017
Prioriteedid on selgelt paigas(t ära)
Kogu selle digiteemaga, mis sel nädalal üleval on, seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mulle mingi aeg tagasi pähe tuli. See teema on seotud ID-kaardi võimaliku turvariskiga. Kogu selle teema juures oli minu jaoks hämmastav see, et keskenduti Eesti kui e-riigi mainele, mitte sellele, mida selle riski realiseerumine reaalselt tähendab ja mida peaksid tegema kõik ID-kaardi omanikud, et neid riske minimeerida.
See kõik oli kujukas näide sellest, kuivõrd paigast ära on meie elu (üle otsustajate) prioriteedid ja kuhu on fookus pööratud - tegeletaksegi arusaamatute, oi, kuidas mulle praegusel hetkel see populaarne sõnapaar meeldib, pehmete väärtustega (veel üks teema, mis mind on alati hämmastama pannud, on seotud sellega, kuivõrd suur osa EAS'i toetustest on näiteks ettenähtud reklaammaterjalide ja turundusteemade toetamiseks, samas, kui sisuliste arendamiste tegemiseks on sealt oi kui raske toetust saada ja tõsised tegijad (ja pean siinkohal silmas tootmisettevõtteid) on keerukate protseduuride ja peaaegu võimatu kvalifitseerumisvõimaluse pärast sellest kõigest loobunud), selle asemel, et tegeleda asja sisulise poolega, tehniliste lahenduste või kasutusjuhiste või kasvõi juriidikaga - et kuidas tõestatakse, et mingid allkirjad kehtivad ja et keegi pole saanud elektroonilist juurdepääsu ID-kaardile ega mingeid allkirju näiteks võltsinud.
See kõik oli kujukas näide sellest, kuivõrd paigast ära on meie elu (üle otsustajate) prioriteedid ja kuhu on fookus pööratud - tegeletaksegi arusaamatute, oi, kuidas mulle praegusel hetkel see populaarne sõnapaar meeldib, pehmete väärtustega (veel üks teema, mis mind on alati hämmastama pannud, on seotud sellega, kuivõrd suur osa EAS'i toetustest on näiteks ettenähtud reklaammaterjalide ja turundusteemade toetamiseks, samas, kui sisuliste arendamiste tegemiseks on sealt oi kui raske toetust saada ja tõsised tegijad (ja pean siinkohal silmas tootmisettevõtteid) on keerukate protseduuride ja peaaegu võimatu kvalifitseerumisvõimaluse pärast sellest kõigest loobunud), selle asemel, et tegeleda asja sisulise poolega, tehniliste lahenduste või kasutusjuhiste või kasvõi juriidikaga - et kuidas tõestatakse, et mingid allkirjad kehtivad ja et keegi pole saanud elektroonilist juurdepääsu ID-kaardile ega mingeid allkirju näiteks võltsinud.
laupäev, 30. september 2017
Mõnikord ma mõtlen ...
... et ma olen üle mõistuse sarkastiline. Nagu näiteks sellel nädalal, kui "Euroopa vägevad" Tallinnas külas käisid. Mina mõtlesin, et mille poolest need Euroopa vägevad siis vägevamad on, kui iga Euroopa inimene? Need inimesed, kes igapäevaselt oma tööd teevad, omi toimetusi toimetavad - nende, väikeste, "mittevägevate" inimeste najal saavad "Euroopa vägevad" on vägitegusid teha - sest maksud ju laekuvad nende inimeste toimetuste pealt, millega korraldatakse kõik seesugused suurkohtumised - nii vastuvõtja kui ka külalise poolelt. Euroopa vägevate Tallinnaskäimise teema juures mõtisklesin ka muidugi selle üle, et kuidas nemad kõik digivaldkonna spetsialistid on (eks ma olen ennegi imestades ja imetledes kõikvõimalikke digispetsialiste näinud, aga eks ma saan aru ka sellest, et minu mõtetes on loogikaviga sees, sest ega poliitik pea olema valdkonnas, millest ta räägib, kompetentne), sellel teemal aktiivselt kaasa rääkida soovivad, tahavad?
Siia sobib vahepalana minu viimaste päevade kogemus, kus tavalistes argiolukordades olen saanud teenindajate arvutamisoskust parandada - ikka on nii, et kuidagi rohkem raha peaks justkui nende tasku minema. Mina, rumaluke, aga olen omad arvutused enne raha väljakäimist ära teinud ja leidnud, et need summad, mida nemad kokku arvutavad, ei ole sellised, nagu nad olema peaksid. Kas see ongi vaikimisi nii, et nad eeldavad, et ega keegi raha loe, võib mistahes numbritega arveid esitada?
Aga, minnes tagasi oma sarkasmi juurde, siis tunnen ma ikka ja jälle seda sarkasminooti tõusmas, kui kuulen-loen meie presidendi toimetamistest. Sest - sisulisi toimetamisi meieni ju suurt ei jõua, peamiselt on jutuks ikka sportimine ja vaba aeg. Ja minu jaoks jääb kõlama see, et kuidagi "tehtud" on kogu meie presidendi olemine, minu jaoks väljendub see kasvõi tema keelekasutuses, mis on suuresti ebaloomulik, vähemalt minu jaoks. Ja eks neid igasuguseid väljaütlemisi on ka juba kogenenud, mis sellele sarkasmile kaasa aitavad.
Kuid, kogu selle arutluse iva on ju selles, et tegelikult peaks selle sarkasmita hakkama saama, peaks ikka inimestesse leebelt ja lahkelt ja heatahtlikult suhtuma (ja ma näen neid heatahtlikke inimesi enda ümber ja imestan, et mis küll on minul viga), aga mõnikord ma tunnen, et ma ei suuda, ja ausalt öeldes, mõnel hetkel isegi ei taha (sest kui tahaks, siis ju saaks).
Siia sobib vahepalana minu viimaste päevade kogemus, kus tavalistes argiolukordades olen saanud teenindajate arvutamisoskust parandada - ikka on nii, et kuidagi rohkem raha peaks justkui nende tasku minema. Mina, rumaluke, aga olen omad arvutused enne raha väljakäimist ära teinud ja leidnud, et need summad, mida nemad kokku arvutavad, ei ole sellised, nagu nad olema peaksid. Kas see ongi vaikimisi nii, et nad eeldavad, et ega keegi raha loe, võib mistahes numbritega arveid esitada?
Aga, minnes tagasi oma sarkasmi juurde, siis tunnen ma ikka ja jälle seda sarkasminooti tõusmas, kui kuulen-loen meie presidendi toimetamistest. Sest - sisulisi toimetamisi meieni ju suurt ei jõua, peamiselt on jutuks ikka sportimine ja vaba aeg. Ja minu jaoks jääb kõlama see, et kuidagi "tehtud" on kogu meie presidendi olemine, minu jaoks väljendub see kasvõi tema keelekasutuses, mis on suuresti ebaloomulik, vähemalt minu jaoks. Ja eks neid igasuguseid väljaütlemisi on ka juba kogenenud, mis sellele sarkasmile kaasa aitavad.
Kuid, kogu selle arutluse iva on ju selles, et tegelikult peaks selle sarkasmita hakkama saama, peaks ikka inimestesse leebelt ja lahkelt ja heatahtlikult suhtuma (ja ma näen neid heatahtlikke inimesi enda ümber ja imestan, et mis küll on minul viga), aga mõnikord ma tunnen, et ma ei suuda, ja ausalt öeldes, mõnel hetkel isegi ei taha (sest kui tahaks, siis ju saaks).
Sabad jäävad ikka mulle...
See oli üks teema suurematest asjadest - see, kuidas ma julgen sõna võtta sellel teemal, et minust ei hoolita või et minu eest ei hoolitseta piisavalt. Tegelikult ei ole ma sellel teemal suurt kurtnud midagi, pigem on need faktid, mida tõden, nii tagantjärele tarkusena. Lihtsalt on mingid asjad ja olukorrad, mille puhul olen abi palunud või oma muret jaganud. Ja siis on see kõik lõppenud sellega, et suure sahmerdamise peale tuleb mul kõik need asjad ise ära lahendada. Nii need asjad lihtsalt on, sellised on mu kogemused.
Kuid on ka üks teine teema. See, mis praegu iseäranis teravalt üles tuleb. Selleks on asjadega toimetamine nii, et minu osaks jääb kõik sabad ära likvideerida, kõik asjad lõpuni teha, teoks teha. Praegu, arvestades, kuidas minuga käitutud on, tekitab see kõik minus iseäranis trotsi - miks ma pean, ikka ja alati, olema see, kelle otsa vaadatakse, kui asjad lõpetamata on ja mina pean need viimased sammud astuma, et kõik asjad lõpuni ära lahendatud saaksid. Kuigi need asjad tegelikult minusse ei puutu, osatakse kõik korraldada sedasi, et lõpuks mina, kas oma kohusetundest või ma ei tea millest, need asjad korda ajan.
Ja mingitel hetkedel tekib protest ka sellel teemal, et ma enam ei taha olla see, kellele alati võiks kiiret lahendamist vajavates olukordades helistada, et ma siis nõu või jõuga abiks saaksin olla. Just selline on mõne väljaöeldud sõna tagajärg, midagi minu sees on ära lõhutud ja selle tervekstegemiseks läheb vaja enamat, kui nende mõne sõna väljaütlemiseks kulus.
Kirsiks tordil on see, et korraga polnud piisavalt head ka need oskused, mis mul olemas olid - minu tehtut oli vaja ümber tegema hakata, ei tea, kas see oli ka mingisugune tagasitegemise-targeminitegemise vajadus (mõni tegemine pani küll pead vangutama ja vandesõnu pilduma)?
Arutlemist ja analüüsimist jagub, aga ega ma sellest kõigest suurt targemaks saa...
Kuid on ka üks teine teema. See, mis praegu iseäranis teravalt üles tuleb. Selleks on asjadega toimetamine nii, et minu osaks jääb kõik sabad ära likvideerida, kõik asjad lõpuni teha, teoks teha. Praegu, arvestades, kuidas minuga käitutud on, tekitab see kõik minus iseäranis trotsi - miks ma pean, ikka ja alati, olema see, kelle otsa vaadatakse, kui asjad lõpetamata on ja mina pean need viimased sammud astuma, et kõik asjad lõpuni ära lahendatud saaksid. Kuigi need asjad tegelikult minusse ei puutu, osatakse kõik korraldada sedasi, et lõpuks mina, kas oma kohusetundest või ma ei tea millest, need asjad korda ajan.
Ja mingitel hetkedel tekib protest ka sellel teemal, et ma enam ei taha olla see, kellele alati võiks kiiret lahendamist vajavates olukordades helistada, et ma siis nõu või jõuga abiks saaksin olla. Just selline on mõne väljaöeldud sõna tagajärg, midagi minu sees on ära lõhutud ja selle tervekstegemiseks läheb vaja enamat, kui nende mõne sõna väljaütlemiseks kulus.
Kirsiks tordil on see, et korraga polnud piisavalt head ka need oskused, mis mul olemas olid - minu tehtut oli vaja ümber tegema hakata, ei tea, kas see oli ka mingisugune tagasitegemise-targeminitegemise vajadus (mõni tegemine pani küll pead vangutama ja vandesõnu pilduma)?
Arutlemist ja analüüsimist jagub, aga ega ma sellest kõigest suurt targemaks saa...
teisipäev, 19. september 2017
Aeg läheb, värvid tulevad esile
Kuulasin ja mõtlesin, et mis see siis nüüd on. Kui enne tundus kõik olevat ilus ja hea, siis nüüd korraga on nii palju rahulolematust ja kriitikat (see, mis enne sobis, ei sobi enam teps mitte, see, mille olemasolu üle enne õnnelikud oldi, on nüüd mõttetuks ja tühiseks muutunud). Aeg läheb ja kõik need värvid tulevad esile, aina kirkamalt ja selgemalt.. Kirsiks tordi peal on see, et on asutud tegelema sabotaažiga. Ja ma tean ka seda, kes sellega kaasa läheb, näen juba seda mustrit kasvamas ja arenemas (päevakajaliste teemade raames olen ise sellele kaasa aitamas, aga iseenda vastu ma ei saa).
Vaatan seda kõike kõrvalt ja mõtlen nukralt, et ma ikka ei oska, aimata inimestes neid tumedamaid külgi, neid teiste ärakasutamise oskusi, ikka olen naiivne ja loodan, et headusele vastatakse headusega. Praegu on paras hetk ennast kiruda, et ma ei oska inimestes näha nende ambitsioone ega mõista seda, et kui ollakse ühel alal ambitsioonikas, siis kandub see üle ka teistele valdkondadele. Ja loomulikult saan kenasti ka iseennast süüdistada, et oma heatahtlikkusega olen neid mõtted realiseerida aidanud, võimalusi loonud, ainest selle kõige jaoks andnud.
Ikka ise ilu tegija...
Vaatan seda kõike kõrvalt ja mõtlen nukralt, et ma ikka ei oska, aimata inimestes neid tumedamaid külgi, neid teiste ärakasutamise oskusi, ikka olen naiivne ja loodan, et headusele vastatakse headusega. Praegu on paras hetk ennast kiruda, et ma ei oska inimestes näha nende ambitsioone ega mõista seda, et kui ollakse ühel alal ambitsioonikas, siis kandub see üle ka teistele valdkondadele. Ja loomulikult saan kenasti ka iseennast süüdistada, et oma heatahtlikkusega olen neid mõtted realiseerida aidanud, võimalusi loonud, ainest selle kõige jaoks andnud.
Ikka ise ilu tegija...
pühapäev, 17. september 2017
Nii palju lahkust, nii palju soojust...
See on see igakordne emotsioon. Kuidas võetakse soojalt ja südamlikult vastu, hoitakse ja hoolitsetakse. Nii armas, nii südantsoojendav, nii tore. Ja kuidas on võimalik tunda sellist lahkust ja sellist soojust. Ja hea meel on ka selle üle, et nii mõnegi pere plaanid ümber tehakse ja eelistatakse meie seltskonda. Sellised asjad mulle meeldivad.
Ja lisaks on mu silme ees ühe mehe kummikutes jalad, mis kiirest jooksust rohu sees välguvad, sest tal on soov ja tahe, teha midagi head minu jaoks. Missugune vaatepilt! Missugune sisemine rõõm! Nüüd pole muud, kui nautida ja headmeelt tunda selle üle, et ainuüksi kohaleminek on see, mis võib sellise reaktsiooni esile kutsuda! VAHVA!
Aga, nagu ikka, pakub elu kohe kontrasti kõrvale - vaikuse ja tüünuse... Eks nõnda peab see elus vist olemagi. Kuid eks ole ju nii, kui juba seestpoolt soe oled, siis muud asjad on suhteliselt tähtsusetud, ükski muu asi ei lähe korda ega häiri.
Ja lisaks on mu silme ees ühe mehe kummikutes jalad, mis kiirest jooksust rohu sees välguvad, sest tal on soov ja tahe, teha midagi head minu jaoks. Missugune vaatepilt! Missugune sisemine rõõm! Nüüd pole muud, kui nautida ja headmeelt tunda selle üle, et ainuüksi kohaleminek on see, mis võib sellise reaktsiooni esile kutsuda! VAHVA!
Aga, nagu ikka, pakub elu kohe kontrasti kõrvale - vaikuse ja tüünuse... Eks nõnda peab see elus vist olemagi. Kuid eks ole ju nii, kui juba seestpoolt soe oled, siis muud asjad on suhteliselt tähtsusetud, ükski muu asi ei lähe korda ega häiri.
laupäev, 9. september 2017
Lävendi teemast ajendatuna
Ma tegelikult ei ole sellesse gümnaasiumisse vastuvõtmise lävendi teemasse süvenenud, aga eile tabas mind selleteemalisi pealkirju lugudes üks sootuks teine mõte: "Miks peaks koolis üldse hindeid panema?"
Lihtsalt, see mõte tekkis selle pealt, et kooli eesmärk peaks ju olema see, et inimene omandab mingisugused teadmised, saab targemaks, saaks asjadest aru. Ja sellisel puhul pole ju hindamisel mõtet - sel juhul peaks olema ju ainult 2 võimalikku hinnangut, et kas inimene sai aru või ei saanud aru. Suures plaanis ei ole ju millelgi muul mitte mingisugust tähtsust?
Tean-tean, tundub, nagu oleksin Ameerika avastanud, aga võib-olla on see kantud nädalatagusest laste suust kuuldud jutust, kus nemad arvasid, et ei muusikas ega kunstis ega kehalises kasvatuses ei peaks hinnete panemist olema. Lihtsalt, praegu selle kõige peale mõeldes tundub nii jabur, et koolis hindeid pannakse (see on see, kui võetakse asju nii, nagu nad on ega arutleta selle üle, kas need asjad ka õiged ja loogilised on)...
Lihtsalt, see mõte tekkis selle pealt, et kooli eesmärk peaks ju olema see, et inimene omandab mingisugused teadmised, saab targemaks, saaks asjadest aru. Ja sellisel puhul pole ju hindamisel mõtet - sel juhul peaks olema ju ainult 2 võimalikku hinnangut, et kas inimene sai aru või ei saanud aru. Suures plaanis ei ole ju millelgi muul mitte mingisugust tähtsust?
Tean-tean, tundub, nagu oleksin Ameerika avastanud, aga võib-olla on see kantud nädalatagusest laste suust kuuldud jutust, kus nemad arvasid, et ei muusikas ega kunstis ega kehalises kasvatuses ei peaks hinnete panemist olema. Lihtsalt, praegu selle kõige peale mõeldes tundub nii jabur, et koolis hindeid pannakse (see on see, kui võetakse asju nii, nagu nad on ega arutleta selle üle, kas need asjad ka õiged ja loogilised on)...
Kas siis nüüd sedasi ongi need lood?
Elus on ikka nii, et on tihedama ja harvema suhtlemise ajad, on lähedasemad suhted ja on vähem lähedased suhted. Eks ma tean seda kõike ja olen selle kõik ju juba läbi teinud, mitmeid kordi.
Aga, mõned mõtted, toimunu valguses, on nüüd selginema hakanud küll.
Näiteks on nüüdseks selgeks saanud see, et kui ma enne ei lootnud abi saada, sest kogemused olid sellised, et ega seda abi saada polnud (ja niikuinii oli juba keeruline seda küsida, sest tundus, et kõigi teiste prioriteedid on kõrgemad), siis nüüd ma isegi ei lähe seda abi küsima. Ja mis abi mul vaja ongi - minu elu on ju lill (nagu ma teada sain - aga eks ma tean ka, et ma suurema osa oma probleemidest ise välja mõtlen).
Veel on selgeks saanud see, et kui mina toimetasin nii, nagu ma toimetasin, vaid seetõttu, et ma olen selline, nagu ma olen, kõigi oma heade ja halbade omadustega, siis teine inimene tegi kõike ettevalmistatult, teadlikult ja tahtlikult, suur ja selge siht silme ees.
Ja üks väga valus mõte on ka välja kooruma hakanud - et üldise "parandamisprotsessi" sees (arusaamatuks jäi, keda või mida parandada püüti) lõhuti minus midagi ära, sest nüüd on tulemus see, et ma enam ei taha, lihtsalt ei taha, olla tugev oma kõige tugevamas asjas. Eks ma tean, et see on mu enda sisemine tõrge, see, mis esimese reaktsioonina üles tuli - et kui minu seda omadust pole vaja ühtede asjade jaoks, siis ei taha ma seda jagada ka teiste asjade puhul.
Aeg aga muudkui läheb ja mitte midagi ei toimu... Kas siis nüüd sedasi ongi need lood? Kui varemalt oleks minus arvatavasti mingisugune paanika maad võtnud, siis praegu mul küll sellist tunnet pole. Tunne on hoopis selline, et las ta siis olla, vahet pole (eks need tunded räägivad nii mõndagi sellest, missugune inimene ma olen, ma tean).
Aga, mõned mõtted, toimunu valguses, on nüüd selginema hakanud küll.
Näiteks on nüüdseks selgeks saanud see, et kui ma enne ei lootnud abi saada, sest kogemused olid sellised, et ega seda abi saada polnud (ja niikuinii oli juba keeruline seda küsida, sest tundus, et kõigi teiste prioriteedid on kõrgemad), siis nüüd ma isegi ei lähe seda abi küsima. Ja mis abi mul vaja ongi - minu elu on ju lill (nagu ma teada sain - aga eks ma tean ka, et ma suurema osa oma probleemidest ise välja mõtlen).
Veel on selgeks saanud see, et kui mina toimetasin nii, nagu ma toimetasin, vaid seetõttu, et ma olen selline, nagu ma olen, kõigi oma heade ja halbade omadustega, siis teine inimene tegi kõike ettevalmistatult, teadlikult ja tahtlikult, suur ja selge siht silme ees.
Ja üks väga valus mõte on ka välja kooruma hakanud - et üldise "parandamisprotsessi" sees (arusaamatuks jäi, keda või mida parandada püüti) lõhuti minus midagi ära, sest nüüd on tulemus see, et ma enam ei taha, lihtsalt ei taha, olla tugev oma kõige tugevamas asjas. Eks ma tean, et see on mu enda sisemine tõrge, see, mis esimese reaktsioonina üles tuli - et kui minu seda omadust pole vaja ühtede asjade jaoks, siis ei taha ma seda jagada ka teiste asjade puhul.
Aeg aga muudkui läheb ja mitte midagi ei toimu... Kas siis nüüd sedasi ongi need lood? Kui varemalt oleks minus arvatavasti mingisugune paanika maad võtnud, siis praegu mul küll sellist tunnet pole. Tunne on hoopis selline, et las ta siis olla, vahet pole (eks need tunded räägivad nii mõndagi sellest, missugune inimene ma olen, ma tean).
neljapäev, 7. september 2017
Üks tõeliselt võluv omadus
Veidi häbelik naeratus ja siis need sõnad sinna juurde, veidi kahtlevalt, kas ikka just nii võib seda kõike sõnastada. Ja kõige selle peale mõtlesin mina, et see on üks omadus, mis on minu silmis meeste juures iseäranis võluv - selleks omaduseks on tagasihoidlikkus. See on siis viimase aja tugev ja selge muster.
Teine omadus, mis mulle meeldib nende meeste juures, kes mulle meeldivad, on loomulik autoriteet - mulle meeldivad mehed, kes lihtsalt on sellised, nagu nad on, ja see on just täpselt see õige olek ja olemine, kõik käib oma loomulikku rada pidi, annab neile jõu ja väe ja mõnusa olemise, mingeid lisapingutusi või enese tähtsakstegemisi pole vaja...
Olulised sõnad on kõik välja öeldud, mis edasi saab, pole teada. Imelised hetked on nii üürikesed ja kaovad käest. Ja kogu aeg on kusagil kuklas see tunne, et järgmine samm keerab kõik kihva, kõik lendab kohe vastu taevast. Praegu on aga kõik läinud lihtsalt imeliselt ja olen tunda saanud hämmastavat lojaalsust, sellises olukorras, kus loogiline reaktsioon oleks olnud sõim ja ägestumine. Eks ma olin seda aupaklikkust ja hoolivust ennegi näinud, eemalt, aga ei osanud sel hetkel arvata, et see kõik võib ka mulle osaks saada. Elu teeb imesid - siis, kui inglid silma peal hoiavad, et kõik läheks hästi, et isegi mu hetkelised meeletused saaksid tõsisemate tagajärgedeta tasandatud...
Ja kui ma mõnel hetkel tunnengi, et ma enam ei jaksa seda kõike läbi teha, siis praegu on taaskord väike ootusärevus sees, kuigi jah, oodata pole ju midagi, loota pole ju midagi. Aga, vähemalt on keegi, kellele mõeldes suunurgad veidigi ülespoole liiguvad. Ja kui minu panuseks on see, et vähemalt üks inimene on oma väärtusest teadlikuks saanud ja seeläbi veidigi säravama silmaga ringi käib, siis olen ma ju palju korda saatnud.
Selle peale tundub täiesti õigustatud olevat küsimus, mis taaskord mu peast läbi käis: "Kus on minu jaoks selline mees?" "Selline mees" on antud kontekstis mees, kes tundub olevat liiga hea, et olla tõeline, aga ometi on. Millegipärast tekib seos selle looga (video on muidugi absoluutselt jabur, isegi joonistatud mehe kohta):
Teine omadus, mis mulle meeldib nende meeste juures, kes mulle meeldivad, on loomulik autoriteet - mulle meeldivad mehed, kes lihtsalt on sellised, nagu nad on, ja see on just täpselt see õige olek ja olemine, kõik käib oma loomulikku rada pidi, annab neile jõu ja väe ja mõnusa olemise, mingeid lisapingutusi või enese tähtsakstegemisi pole vaja...
Olulised sõnad on kõik välja öeldud, mis edasi saab, pole teada. Imelised hetked on nii üürikesed ja kaovad käest. Ja kogu aeg on kusagil kuklas see tunne, et järgmine samm keerab kõik kihva, kõik lendab kohe vastu taevast. Praegu on aga kõik läinud lihtsalt imeliselt ja olen tunda saanud hämmastavat lojaalsust, sellises olukorras, kus loogiline reaktsioon oleks olnud sõim ja ägestumine. Eks ma olin seda aupaklikkust ja hoolivust ennegi näinud, eemalt, aga ei osanud sel hetkel arvata, et see kõik võib ka mulle osaks saada. Elu teeb imesid - siis, kui inglid silma peal hoiavad, et kõik läheks hästi, et isegi mu hetkelised meeletused saaksid tõsisemate tagajärgedeta tasandatud...
Ja kui ma mõnel hetkel tunnengi, et ma enam ei jaksa seda kõike läbi teha, siis praegu on taaskord väike ootusärevus sees, kuigi jah, oodata pole ju midagi, loota pole ju midagi. Aga, vähemalt on keegi, kellele mõeldes suunurgad veidigi ülespoole liiguvad. Ja kui minu panuseks on see, et vähemalt üks inimene on oma väärtusest teadlikuks saanud ja seeläbi veidigi säravama silmaga ringi käib, siis olen ma ju palju korda saatnud.
Selle peale tundub täiesti õigustatud olevat küsimus, mis taaskord mu peast läbi käis: "Kus on minu jaoks selline mees?" "Selline mees" on antud kontekstis mees, kes tundub olevat liiga hea, et olla tõeline, aga ometi on. Millegipärast tekib seos selle looga (video on muidugi absoluutselt jabur, isegi joonistatud mehe kohta):
reede, 1. september 2017
Sisetunne on õige!
On üks inimene, kellega olen nüüd pikemalt kokku puutunud. Ja kuigi tegemist on sõbraliku inimesega, tundsin kogu aeg, et temas on midagi sellist, mis mind sellest inimesest eemale hoidma paneb.
Kõik see oli selline sisetunde teema ja ma ei saanud kuidagi aru, et millest see asi kõik tuleb. Esimesed märgid sisetunde õigsusest hakkasid lähemal suhtlemisel kohe esile kerkima - üks suur sõim ja protestimine kogu aeg. Aga see selleks, sest meil kõigil on neid teemasid, mis meid käima tõmbavad ja eks me siis olemegi neil teemadel ikka kirglikud ja intensiivsed.
Kuid, läks veel veidi aega edasi ja siis selgus, et mu sisetunne oli õige olnud - selgus, et inimene on lisaks sõnalisele sõnelemisele ka väga käbe oma rusikaid käiku laskma ja peab oma seesugust tegumoodi veel õigeks ka, ega ta muidu ju oma sellelaadseid tegusid avalikul häälel kuulutaks. Ja see oligi täpselt see hetk, mil ma sain aru, et see tõrge, mis minu sees oli, oli tingitud sellest liiga agressiivsest olekust, valmisolekust asju füüsilise vägivallaga lahendada - asi, mida mina mitte kuidagi ei tolereeri.
Ja eks selle asja juures on kaks suuremat tõdemust. Esiteks: usalda oma sisetunnet. Ja teiseks: inimese tõelised värvid selguvad alles siis, kui oled temaga rohkem kokku puutunud ja suhelnud.
Kõik see oli selline sisetunde teema ja ma ei saanud kuidagi aru, et millest see asi kõik tuleb. Esimesed märgid sisetunde õigsusest hakkasid lähemal suhtlemisel kohe esile kerkima - üks suur sõim ja protestimine kogu aeg. Aga see selleks, sest meil kõigil on neid teemasid, mis meid käima tõmbavad ja eks me siis olemegi neil teemadel ikka kirglikud ja intensiivsed.
Kuid, läks veel veidi aega edasi ja siis selgus, et mu sisetunne oli õige olnud - selgus, et inimene on lisaks sõnalisele sõnelemisele ka väga käbe oma rusikaid käiku laskma ja peab oma seesugust tegumoodi veel õigeks ka, ega ta muidu ju oma sellelaadseid tegusid avalikul häälel kuulutaks. Ja see oligi täpselt see hetk, mil ma sain aru, et see tõrge, mis minu sees oli, oli tingitud sellest liiga agressiivsest olekust, valmisolekust asju füüsilise vägivallaga lahendada - asi, mida mina mitte kuidagi ei tolereeri.
Ja eks selle asja juures on kaks suuremat tõdemust. Esiteks: usalda oma sisetunnet. Ja teiseks: inimese tõelised värvid selguvad alles siis, kui oled temaga rohkem kokku puutunud ja suhelnud.
Luulutati välja Läänemere-sõbraliku taluniku konkurss
Nii toredaid vigu tekib ajakirjanduses vahel - see "luulutamine" on ikka üks tore tegevus küll, teravam mõistus tabab ära peene iroonia. Eks need konkursid üks suur luulutamine ongi. Ja elus peab ju kogu aeg üks võistlus olema, üks peab teisest parem olema, seda niikuinii.
Aga, tegelikult teeb kurvaks, kui lugeda ajakirjanduses ilmuvate artiklite pealkirju, et eesti keelest kaugenetakse üha ja korrektsest keelekasutusest võib vaid unistada (ja kuidas peaksin tahtma lugeda neid artikleid, kui pealkirigi juba vigane on). Samalaadne on lugu ka raadiost ja televiisorist kostuva keelega, kuna olen nende meediakanalite harv tarbija, siis see kõik jääb mulle kõrvu, tekitab kohese reaktsiooni.
See tuletab mulle meelde, kuidas ma olin imestunud-üllatunud (taaskord, tean-tean, iga kord, kui riigitelevisiooni poolt pakutavate saadetega kokku puutun, tekib selline reaktsioon), nähes ühte lõiku 20. augusti vastuvõtust Kadrioru lossi roosiaiast, milles kaks teada-tuntud näitlejat esitasid sketši, mille eesti keel oli minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, sisaldades hulgaliselt slängi ja võõrkeelseid sõnu. Sellest ma sugugi ei räägi, millist mõttemaailma ja elust arusaamist see nähtud sketš endas sisaldas - kui sellist vaadet pakub riigitelevisioon, siis pole millegi toimuva üle imestada, eeskuju on ju selgelt ja avalikult ette pandud.
Nii ma tunnengi, et elades suuresti väljaspool meediamõju, olen väga keeletundlik, kui juhtun sattuma selliste meediaallikate kuuldekaugusesse. Teisest küljest muidugi on see hea - et mul sellised küsimused tekivad - see näitab, et ma pole tuimaks tambitud.
Aga, tegelikult teeb kurvaks, kui lugeda ajakirjanduses ilmuvate artiklite pealkirju, et eesti keelest kaugenetakse üha ja korrektsest keelekasutusest võib vaid unistada (ja kuidas peaksin tahtma lugeda neid artikleid, kui pealkirigi juba vigane on). Samalaadne on lugu ka raadiost ja televiisorist kostuva keelega, kuna olen nende meediakanalite harv tarbija, siis see kõik jääb mulle kõrvu, tekitab kohese reaktsiooni.
See tuletab mulle meelde, kuidas ma olin imestunud-üllatunud (taaskord, tean-tean, iga kord, kui riigitelevisiooni poolt pakutavate saadetega kokku puutun, tekib selline reaktsioon), nähes ühte lõiku 20. augusti vastuvõtust Kadrioru lossi roosiaiast, milles kaks teada-tuntud näitlejat esitasid sketši, mille eesti keel oli minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, sisaldades hulgaliselt slängi ja võõrkeelseid sõnu. Sellest ma sugugi ei räägi, millist mõttemaailma ja elust arusaamist see nähtud sketš endas sisaldas - kui sellist vaadet pakub riigitelevisioon, siis pole millegi toimuva üle imestada, eeskuju on ju selgelt ja avalikult ette pandud.
Nii ma tunnengi, et elades suuresti väljaspool meediamõju, olen väga keeletundlik, kui juhtun sattuma selliste meediaallikate kuuldekaugusesse. Teisest küljest muidugi on see hea - et mul sellised küsimused tekivad - see näitab, et ma pole tuimaks tambitud.
esmaspäev, 28. august 2017
Külajoodik on minu saatus?
See mõte sai alguse tol äikese keskel sõitval laeval. Kui sattusin täiesti suvaliste noormeestega jutustama, nagu ikka, ja siis rääkisin neile ka selle loo, kuidas alkoholisõbrad mu ikka üles leiavad. Selle peale siis üks neist kostis, et kas ma olen kuulnud midagi sellest, et mõnikord tuleb naisterahvad ilusaks juua. Vihje oli ilmselge, aga eks mina, rumaluke, tahaks ikkagi uskuda, et mingigi ilu minus olemas on.
Ja läks siis nädalajagu päevi mööda ja siis leidis taaskord aset see, mis ikka mustrina mu elust läbi käib - see kohalik külajoodik, kes vaevu jalul seisab, mind ikka tantsima vedamas ja jõuga endale allutamas. Mina, taaskord, võttes välja oma parimad diplomaadioskused, et mitte solvata inimest, kes on niigi agressiivne, püüdmas olukorrast valutult/vägivallatult välja pääseda.
Nii ma siis mõtlengi, et kas tõesti on see külajoodik minu saatus - neid on nii palju minu elust läbi käinud, kuigi jah, nende purjusolek pole neil võimaldanud pikemalt minu juures olla, neil on iseendagagi palju tegemist olnud. Ja kas tõesti on see mõte minu peas, et üks kaine pea ja selge mõistusega mees võiks olla minust huvitatud, tõesti nii vale? Jah, tunnen ennast praegu selle eesti naisena, kes on meeste lati kõrgeks seadnud, aga kuidagi ei taha mu pähe mahtuda see mõte, et mu kõrval peaks olema keegi, kes ennast nädalavahetuseti arutult purju joob ja kes jõuga ennast ligi litsub, sest teistmoodi ta lihtsalt ei oska...
Ja läks siis nädalajagu päevi mööda ja siis leidis taaskord aset see, mis ikka mustrina mu elust läbi käib - see kohalik külajoodik, kes vaevu jalul seisab, mind ikka tantsima vedamas ja jõuga endale allutamas. Mina, taaskord, võttes välja oma parimad diplomaadioskused, et mitte solvata inimest, kes on niigi agressiivne, püüdmas olukorrast valutult/vägivallatult välja pääseda.
Nii ma siis mõtlengi, et kas tõesti on see külajoodik minu saatus - neid on nii palju minu elust läbi käinud, kuigi jah, nende purjusolek pole neil võimaldanud pikemalt minu juures olla, neil on iseendagagi palju tegemist olnud. Ja kas tõesti on see mõte minu peas, et üks kaine pea ja selge mõistusega mees võiks olla minust huvitatud, tõesti nii vale? Jah, tunnen ennast praegu selle eesti naisena, kes on meeste lati kõrgeks seadnud, aga kuidagi ei taha mu pähe mahtuda see mõte, et mu kõrval peaks olema keegi, kes ennast nädalavahetuseti arutult purju joob ja kes jõuga ennast ligi litsub, sest teistmoodi ta lihtsalt ei oska...
Kas siis tõesti peab?
Juhtusin kuulama raadiosaadet küberturvalisusest ja üks saateosaline jagas justkui noomimissõnu eestlaste suunas, et nad pole küberkeskkonnas piisavalt kanda kinnitanud.
Lugu siis seesugune, et olevat üks venelane imestanud selle üle, et eestlased olevat ühed imelikud inimesed - ei olevat huvitatud pealtkuulamisaparaatidest ja püüdvat rohkem oma elu elada, mitte kogu aeg mingit draamat ja seebiooperit üles kiskuda.
Ja kui siis saateosaline selle loo pajatatud sai, siis targutas ta sinna otsa, et eestlased peaksid ennast internetiavarustesse rohkem sisse sööma, siis saaksid nad globaalsetest probleemidest rohkem aru.
Minu jaoks oli see osa täiesti arusaamatu - milleks peaks selline arengusuund vajalik olema? Kellel sellisest asjast parem saaks? Minu arvates on just hea, kui suheldatakse teiste inimestega otse ja internetikasutus jääb tahaplaanile. Olen kõrvalt liigagi hästi näinud, kuhu võib enese internetiavarustes liigne eksponeerimine viia, millised on sellise pideva netisõltuvuse tagajärjed.
Lisaks muidugi minu enda kogemus ja teadmine, et mida kaugemale hoiad kõik oma asjad küberkeskkonnast, seda lihtsam ja turvalisem on nendega (millele vastupidiseid soovitusi tundus see küberturvalisusele keskendunud saade andvat). Nii lihtne on see tegelikult!
Ja üks asi veel - kui saates räägiti sellest, et suurte korporatsioonide puhul, kelle salasõnad olevat lekkinud, lekkisid tegelikult vaid salasõnade räsid, siis mulle teadaolevalt on osade puhul siiski lekkinud ka salasõnad, sest sellel teemal olen küberturvalisuse eksperte rääkimas kuulnud ja nende jutt sisaldas justnimelt salasõnu (ka konkreetseid salasõnade näiteid), mitte räsisid.
Selle peale tuli mulle praegu meelde, et kõige suuremaks riskiallikaks kaasaegses maailmas on asjade internet ja nutimajad (ma ausalt öelda ei oska arvata, kui palju see puudutab kaasaegseid autosid ja miks mitte ka isesõitvaid busse ja pakiroboteid), sest nende seadmete kaitsmisega pole piisavalt vaeva nähtud ja nõnda on päris lihtsate vahenditega võimalik nende üle kontrolli saavutada. Ka see on osa küberturvalisusest, mida ei tohi sugugi tähelepanuta jätta.
Lugu siis seesugune, et olevat üks venelane imestanud selle üle, et eestlased olevat ühed imelikud inimesed - ei olevat huvitatud pealtkuulamisaparaatidest ja püüdvat rohkem oma elu elada, mitte kogu aeg mingit draamat ja seebiooperit üles kiskuda.
Ja kui siis saateosaline selle loo pajatatud sai, siis targutas ta sinna otsa, et eestlased peaksid ennast internetiavarustesse rohkem sisse sööma, siis saaksid nad globaalsetest probleemidest rohkem aru.
Minu jaoks oli see osa täiesti arusaamatu - milleks peaks selline arengusuund vajalik olema? Kellel sellisest asjast parem saaks? Minu arvates on just hea, kui suheldatakse teiste inimestega otse ja internetikasutus jääb tahaplaanile. Olen kõrvalt liigagi hästi näinud, kuhu võib enese internetiavarustes liigne eksponeerimine viia, millised on sellise pideva netisõltuvuse tagajärjed.
Lisaks muidugi minu enda kogemus ja teadmine, et mida kaugemale hoiad kõik oma asjad küberkeskkonnast, seda lihtsam ja turvalisem on nendega (millele vastupidiseid soovitusi tundus see küberturvalisusele keskendunud saade andvat). Nii lihtne on see tegelikult!
Ja üks asi veel - kui saates räägiti sellest, et suurte korporatsioonide puhul, kelle salasõnad olevat lekkinud, lekkisid tegelikult vaid salasõnade räsid, siis mulle teadaolevalt on osade puhul siiski lekkinud ka salasõnad, sest sellel teemal olen küberturvalisuse eksperte rääkimas kuulnud ja nende jutt sisaldas justnimelt salasõnu (ka konkreetseid salasõnade näiteid), mitte räsisid.
Selle peale tuli mulle praegu meelde, et kõige suuremaks riskiallikaks kaasaegses maailmas on asjade internet ja nutimajad (ma ausalt öelda ei oska arvata, kui palju see puudutab kaasaegseid autosid ja miks mitte ka isesõitvaid busse ja pakiroboteid), sest nende seadmete kaitsmisega pole piisavalt vaeva nähtud ja nõnda on päris lihtsate vahenditega võimalik nende üle kontrolli saavutada. Ka see on osa küberturvalisusest, mida ei tohi sugugi tähelepanuta jätta.
pühapäev, 13. august 2017
Ise õnnelik olla!
Kunagi aastaid tagasi sattusin vaatama maailma parimaid purjetamispilte. Ja nende seas oli üks selline pilt, kus oli üks mees purjejahi roolis ja jahiga samas suunas oli liikumas üks tormipilv. Selline võimas pilt ja võimas vaade. Tookord mõtlesin, et peab ikka olema head silma ja head oskust see asi niimoodi ära vormistada, kujutasin ette, et selle kõige jaoks on vajalik ka korralik tehniline baas.
Eilne torm pakkus mulle sellist võimsat vaatepilti, kuidas äikesepilve sisemises elu käib ja kuna üks vihmasabin oli juba olnud, siis kasutasin pilditegemiseks vaid oma "seebikarbist" kaamerat - et ikka väärtuslikumat vara hoida ja säästa (sest kuidagi on nii, et kasutatuna soetatud peegelkaamera on nii armsaks saanud ja tahaks temaga ikka veel häid hetki kogeda, niiet, raju käes temaga pildistama ma ennast ei usaldanud, mine tea, võib-olla ei jõua piisavalt kiiresti ära peita, "seebikarp" aga mahtus kenasti vihmakindlasse taskusse). "Seebikarbist" aga suurt kahju pole ja nõnda siis sai tehtud ülesvõtteid, nii- ja naasuguseid, ekraanilt oli näha, et "seebikarp" keerab kõik värvid nässu - tema ekraanil olid kenad hallid pilved ja neid tegelikke tumedaid-kontrastseid-rohekaid pilvepilte ikka kätte ei saa.
Ja kuidagi oli nii, hämmastaval kombel, et ma väga ei muretsenud selle pärast, kas lõpp-produkt saab ikka olema vaatamist väärt või mitte, olulisem oli selle hetke, selle raju kogemine ja "läbielamine".
Täna, pilte arvutisse tõstes ja nendega siis toimetama hakates, tõdesin rõõmuga, et väikese korrektsiooni järel sain "seebikarbiga" tehtud piltidest kätte just need õiged värvid ja toonid, mis tegelikult taevas olid ja see oli minu jaoks selline hetk, kus ma olin õnnelik - et ka minul on olnud õnne saada ülespildistatud selline erakordne hetk, nagu ma tookord seal sellel purjetamispildil nägin (sellest pilvest sai mitmeid pilte tehtud, aga minu arvates on just see tabamus, mida ka oma teises äikeseteemalises ülestähenduses kasutasin, täpselt selline, mis annab edasi sedasama purjetamispildi emotsiooni - kuidas loodus kogu oma aus ja uhkuses ilutseb):
Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et eilsest äikesest on oluliselt paremaid ja ägedamaid pilte - tõeliselt vahva on näha, milliseid suurepäraseid jäädvustusi kõigest toimuvast tehti. Aga selline oli minu parim võimalus seda asja fikseerida ja ma arvan, et mul oli piisavalt õnne (oskusi ma endal nii heaks ei pea), et üks mõjuv pilt "purki saada".
Eks need on need hetked, mis innustavad aina enam pilte tegema, aina enam püüdma neid erilisi ja imelisi hetki, mida elu pakub. Ja mõnikord piisabki õnneks vaid sellest, kui on olnud õnn üks erakordne hetk fikseerida:
Kuigi jah, mõnel hetkel tekib tunne, et kas ma ise jaksan kõik ilupildid läbi vaadata ja ära otsustada, millised neist parimad on ja milliseid tuleks ka teistega jagada. Aga igal juhul olen ma õnnelik, et loodus mulle neid vaateid pakub ja et on tekkinud oskus ka märgata ja tähele panna.
Eilne torm pakkus mulle sellist võimsat vaatepilti, kuidas äikesepilve sisemises elu käib ja kuna üks vihmasabin oli juba olnud, siis kasutasin pilditegemiseks vaid oma "seebikarbist" kaamerat - et ikka väärtuslikumat vara hoida ja säästa (sest kuidagi on nii, et kasutatuna soetatud peegelkaamera on nii armsaks saanud ja tahaks temaga ikka veel häid hetki kogeda, niiet, raju käes temaga pildistama ma ennast ei usaldanud, mine tea, võib-olla ei jõua piisavalt kiiresti ära peita, "seebikarp" aga mahtus kenasti vihmakindlasse taskusse). "Seebikarbist" aga suurt kahju pole ja nõnda siis sai tehtud ülesvõtteid, nii- ja naasuguseid, ekraanilt oli näha, et "seebikarp" keerab kõik värvid nässu - tema ekraanil olid kenad hallid pilved ja neid tegelikke tumedaid-kontrastseid-rohekaid pilvepilte ikka kätte ei saa.
Ja kuidagi oli nii, hämmastaval kombel, et ma väga ei muretsenud selle pärast, kas lõpp-produkt saab ikka olema vaatamist väärt või mitte, olulisem oli selle hetke, selle raju kogemine ja "läbielamine".
Täna, pilte arvutisse tõstes ja nendega siis toimetama hakates, tõdesin rõõmuga, et väikese korrektsiooni järel sain "seebikarbiga" tehtud piltidest kätte just need õiged värvid ja toonid, mis tegelikult taevas olid ja see oli minu jaoks selline hetk, kus ma olin õnnelik - et ka minul on olnud õnne saada ülespildistatud selline erakordne hetk, nagu ma tookord seal sellel purjetamispildil nägin (sellest pilvest sai mitmeid pilte tehtud, aga minu arvates on just see tabamus, mida ka oma teises äikeseteemalises ülestähenduses kasutasin, täpselt selline, mis annab edasi sedasama purjetamispildi emotsiooni - kuidas loodus kogu oma aus ja uhkuses ilutseb):
Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et eilsest äikesest on oluliselt paremaid ja ägedamaid pilte - tõeliselt vahva on näha, milliseid suurepäraseid jäädvustusi kõigest toimuvast tehti. Aga selline oli minu parim võimalus seda asja fikseerida ja ma arvan, et mul oli piisavalt õnne (oskusi ma endal nii heaks ei pea), et üks mõjuv pilt "purki saada".
Eks need on need hetked, mis innustavad aina enam pilte tegema, aina enam püüdma neid erilisi ja imelisi hetki, mida elu pakub. Ja mõnikord piisabki õnneks vaid sellest, kui on olnud õnn üks erakordne hetk fikseerida:
Kuigi jah, mõnel hetkel tekib tunne, et kas ma ise jaksan kõik ilupildid läbi vaadata ja ära otsustada, millised neist parimad on ja milliseid tuleks ka teistega jagada. Aga igal juhul olen ma õnnelik, et loodus mulle neid vaateid pakub ja et on tekkinud oskus ka märgata ja tähele panna.
Elu viskab vimkasid
Nagu aeg-ajalt ikka, nõnda oli mul ka nüüd mõte, et läheks tuulutaks ennast veidi merel. Kuna sobiv aeg sai välja valitud, siis enne piletite ostmist tuli ikka ilmaennustust ka kaeda. Ilmaennustus oli paljulubav - suhteliselt tuulevaikne, soe ja pehmelt pilves ilm. Nõnda siis saidki piletid ära ostetud, lootuses saada kena päikeseloojangureis.
Reisiaeg jõudiski kätte ja kuigi ilmaennustus oli muutuse teinud, klappisid kellaajad nii kenasti, et merereis pidi olema idülliline. Ja alustuseks võiski ju näha, et kenad pilved on ennast taevasse seadnud.
Kuid aimata võis ka seda, et hakkab looma, seda äikesetormi, mida lubati. Ja nõnda ta siis ennast keris. Vaevalt sai laev sadamast veidi eemale, kui taamal hakkasid välgud sähvima ja kõik see jõud ja võim ennast demonstreerima. Ja üsna pea oligi see suur pilv kogu oma jõuga kohal - sellist tumesinist taevast ei olnud mina vist päevasel ajal näinudki.
Peagi sai selgeks ka see, et äikese kese on meie kohal, sest pilve sees oli auk ja hirmutav oli vaadata, millise jõuga tõmbab pilv merevett endasse. Mõnel hetkel tekkis selline tunne, et tõmbab tornaadogi ülesse, algeid oli vee peal siin ja seal näha, aga ühtegi keerist veepinnast kõrgemale ei tõusnud.
Ja muidugi see rohekas toon pilvedes, mis andis tunnistust sellest, millise tegelasega tegu oli. Edasi läks aga kõik juba "tavalist" rada pidi - pangega tuli vett taevast alla ja välgutas ja paugutas ikka väga korralikult. Mõnel hetkel läks hingaminegi meelest ära, sest õhus oli sõna otseses mõttes väga palju elektrit.
Helsingisse jõudes oli ilm ilus ja mõnusad pilvetupsud taevas. Vihma enam ei sadanud ja äike oli silmapiiril sähvimas, pilv endiselt tumesinist karva.
Nõnda siis viskaski elu mulle sellise vimka, et sain nii päikeseloojangureisi...
kui ka äikeseloojangureisi (koos võimsa äikeseelamusega), sest kogu see äikesepilve tagumine serv oli tagasiteel näha....
Ja ühe asja peale mõtlesin kogu selle kogemuse juures veel - 18.- euroraha eest sain meeletult võimsa elamuse osaliseks - tunda looduse jõudu nii lähedalt, näha ja olla osake sellest, siiski suhteliselt turvaliselt, on midagi väga erakordset. Ükski kunstlikus keskkonnas saadud kogemus pole sellega võrreldav.
Ja joonealuse märkusena: minu sügav lugupidamine kõigile merel töötavatele inimestele - minu jaoks oli see ju meeldiv vaheldus, nende jaoks aga on see "igapäevane" töökeskkond!
Reisiaeg jõudiski kätte ja kuigi ilmaennustus oli muutuse teinud, klappisid kellaajad nii kenasti, et merereis pidi olema idülliline. Ja alustuseks võiski ju näha, et kenad pilved on ennast taevasse seadnud.
Kuid aimata võis ka seda, et hakkab looma, seda äikesetormi, mida lubati. Ja nõnda ta siis ennast keris. Vaevalt sai laev sadamast veidi eemale, kui taamal hakkasid välgud sähvima ja kõik see jõud ja võim ennast demonstreerima. Ja üsna pea oligi see suur pilv kogu oma jõuga kohal - sellist tumesinist taevast ei olnud mina vist päevasel ajal näinudki.
Peagi sai selgeks ka see, et äikese kese on meie kohal, sest pilve sees oli auk ja hirmutav oli vaadata, millise jõuga tõmbab pilv merevett endasse. Mõnel hetkel tekkis selline tunne, et tõmbab tornaadogi ülesse, algeid oli vee peal siin ja seal näha, aga ühtegi keerist veepinnast kõrgemale ei tõusnud.
Ja muidugi see rohekas toon pilvedes, mis andis tunnistust sellest, millise tegelasega tegu oli. Edasi läks aga kõik juba "tavalist" rada pidi - pangega tuli vett taevast alla ja välgutas ja paugutas ikka väga korralikult. Mõnel hetkel läks hingaminegi meelest ära, sest õhus oli sõna otseses mõttes väga palju elektrit.
Helsingisse jõudes oli ilm ilus ja mõnusad pilvetupsud taevas. Vihma enam ei sadanud ja äike oli silmapiiril sähvimas, pilv endiselt tumesinist karva.
Nõnda siis viskaski elu mulle sellise vimka, et sain nii päikeseloojangureisi...
kui ka äikeseloojangureisi (koos võimsa äikeseelamusega), sest kogu see äikesepilve tagumine serv oli tagasiteel näha....
Ja ühe asja peale mõtlesin kogu selle kogemuse juures veel - 18.- euroraha eest sain meeletult võimsa elamuse osaliseks - tunda looduse jõudu nii lähedalt, näha ja olla osake sellest, siiski suhteliselt turvaliselt, on midagi väga erakordset. Ükski kunstlikus keskkonnas saadud kogemus pole sellega võrreldav.
Ja joonealuse märkusena: minu sügav lugupidamine kõigile merel töötavatele inimestele - minu jaoks oli see ju meeldiv vaheldus, nende jaoks aga on see "igapäevane" töökeskkond!
reede, 11. august 2017
Piltuudis
Juba tükk aega tagasi jäi see silt mulle Tallinna Sadamas silma, aga kuidagi ei leidnud seda hetke ega ka neid vahendeid, et seda üles pildistada. Nüüd siis on see sildipilt olemas ja saangi selleteemalise piltuudise teha.
Esmalt muidugi, lugedes seda silti, tekkis mul mõte, et kas mu eesti keele oskusega on midagi valesti, et termin "matkelaevad" tundub mulle vale ja sobimatu. Sellistel hetkedel on lihtne, tuleb võtta keelenõu andvad allikad lahti ja oma teadmised üle kontrollida. Sellise tegevuse tulemusena muidugi selgus, et minu teadmistel pole häda midagi, et tõesti on nii, nagu arvasin:
matke <m`atke, matket> matkimine. Matke+keskus, matke+modelleerimine, matke+programm, matke+seade <-s`eadme>
Eks ma saan sellest väga hästi aru, et raske oleks sellele sildile kirjutada "ristlusturismilaevad" - selline pikk ja kohmakas sõna (see on täiesti omaette teema, kui hakkaksin arutlema selle "ristlusturismi" termini üle - seegi on üks paras naljanumber, sest iga kord, kui seda terminit kusagilt loen, tuleb muie suule, aga keeleliselt on kõik õige), et mitte kuidagi ei mahuks ära (või siis mahuks ja sellel sildil ei oleks enam ruumi ühegi teise sõnumi jaoks).
Teine vaatenurk asjale on aga see, et see termin sisaldab peenemat irooniat - et tegemist on laevadega, millega sõidavad ringi inimesed, kes tegelevad millegi või kellegi matkimisega? Võib-olla on sildi "autor" seda silmas pidanud?
Kolmanda vaatenurga pakkus mulle aga üks sõber - et terminit "matkelaevad" võiks lugeda kahe sõnana "matke laevad" - aga loodetavasti laevade matmiseks ikkagi ei lähe...
Muidugi saan aru, et tõmbasin tuurid üles ja tegelikult oleks olukorra lahendamiseks lihtsaim variant asendada vaid üks täht, et matkelaevade asemele tekiksid matkalaevad (ja taban siinkohal ära selle, et "autorile" tundus sõna "matk" liiga lihtsana ja seetõttu sai "matkast" "matke"), aga ju siis kõik asjaosalised on olukorraga rahul, sest sellised sildid Tallinna Sadamas ilutsevad (sest neid silti on seal mitu).
neljapäev, 10. august 2017
Üllatus postkastis
Eks mul ikka on olnud see komme, et kui on midagi head öelda, siis ma seda ka teen. Nõnda saatsin kunagi juuni alguses ühe kirja, täis kiidu- ja tänusõnu. Läks teine musta auku, tundus, sest vastust ju ei tulnud. Aga nüüd ootas mind minu postkastis üllatus, eile oli tulnud vastus minu kirjale. Ja rõõmustav oli selle sisu lugeda, sest seal oli sees headust ja toredat soojust. Ja mis kõige vahvam - ma tundsin, taaskord, et ma olen hoitud ja hinnatud, tehes neid asju, mida ma teen. Ja on veel üks inimene, kes on valmis ka omalt poolt olema minu selja taga. Milline suurepärane lisa sellele kõigele, mis on juba toimunud! VAHVA!
Praegu mõtlen, et ei tea, kas see oli midagi, mille oleksin pidanud kaasa saama oma eilsele klassikokkutulekule - et mul oleks kindlam tunne, minna ja olla. Võib-olla tõesti, kuigi jah, mina lugesin seda kirja alles täna.
Praegu mõtlen, et ei tea, kas see oli midagi, mille oleksin pidanud kaasa saama oma eilsele klassikokkutulekule - et mul oleks kindlam tunne, minna ja olla. Võib-olla tõesti, kuigi jah, mina lugesin seda kirja alles täna.
Klassikokkutulek
Esimene küsimus sellises olukorras on alati: "Miks selliseid asju korraldatakse?" Järgmine küsimus on: "Kas peaks kohale minema?" Mul oli seekord siis kaks erinevat kutsujat ja nõnda saigi ühel hetkel otsustatud, et olgu peale, ma siis lähen.
Läksin, õnneks oli esimene inimene, kellega kokku sain, inimene, kellega olen ka eelmisest kokkusaamisest möödunud aja jooksul suhelnud, niiet, selle võrra oli siis lihtsam. Sest ikka on ju mingi ärevus hinges, on see ju samm oma igapäevasest seltskonnast väljapoole, samm minevikku.
Loomulik on see, et peagi selgus ka vastus sellele küsimusele, miks selliseid asju korraldatakse. Mitte niivõrd selleks, et rääkida sellest, kuivõrd head elu keegi elab (sest kohale tulid, vähemalt minu arusaamist mööda, küll need, kellel oli midagi välja panna), vaid pigem ikka selleks, et saaks "külajuttu" rääkida ja kuulata.
Ja olles esimene ja lahkudes viimasena, leidsin, et mul oli tõeliselt hea meel näha vaid ühte inimest, vaid üks inimene suhteliselt suurest seltskonnast oli see, kes kõnetas.
Vaadates aga kõige muu peale, sain aru, et kui ma olen ikka tundnud, et ma olen kuidagi teistmoodi, siis taaskord sain sellele kinnitust. Lihtsalt, see, kuhu ja kuidas teised jõudnud on, on niivõrd erinev sellest, missugust elu mina elanud olen. Ja kõige hämmastavam avastus, mille tegin, oli see, et minu elust on nii palju erinevaid inimesi ja valdkondi läbi käinud, et mul puuduvad suuremad mälestused sellest ajast, mis oli mitmekümneid aastaid tagasi. Ja siis pole sugugi üllatav see, et ma ei tunne mingit suuremat sidet nende inimestega ega ole mul ka mingeid lahendamata teemasid sellest ajast - mida jätkuvalt tundus õhus olevat, poisid ja tüdrukud ja kes kellega ja kuidas, ikka samad teemad.
Ja selles valguses oli muidugi huvitav üks seik, mille peale mõtlesin - et enne kokkusaamist silme eest läbi lastes kõik need, kes meelde tulid, tekkis ühe klassivenna peale mõeldes selline mõte, et tema orientatsioon võib olla teistsugune - kooli ajal sellise asja peale mõelda ei osanud, siis selliseid teemasid ju ei käsitletud, vähemalt avalikult - ja nüüd tuligi välja, et nõnda need asjalood ongi, et mu mõte oli õige. Ja kõige vahvam selle asja juures on see, et tema on endale kõige rikkama mehe leidnud - selline irooniapärl siis kõigi nende suurepäraste tüdrukute jaoks, kes kõik on püüdnud "rikkaid ja kuulsaid" püüda.
Läksin, õnneks oli esimene inimene, kellega kokku sain, inimene, kellega olen ka eelmisest kokkusaamisest möödunud aja jooksul suhelnud, niiet, selle võrra oli siis lihtsam. Sest ikka on ju mingi ärevus hinges, on see ju samm oma igapäevasest seltskonnast väljapoole, samm minevikku.
Loomulik on see, et peagi selgus ka vastus sellele küsimusele, miks selliseid asju korraldatakse. Mitte niivõrd selleks, et rääkida sellest, kuivõrd head elu keegi elab (sest kohale tulid, vähemalt minu arusaamist mööda, küll need, kellel oli midagi välja panna), vaid pigem ikka selleks, et saaks "külajuttu" rääkida ja kuulata.
Ja olles esimene ja lahkudes viimasena, leidsin, et mul oli tõeliselt hea meel näha vaid ühte inimest, vaid üks inimene suhteliselt suurest seltskonnast oli see, kes kõnetas.
Vaadates aga kõige muu peale, sain aru, et kui ma olen ikka tundnud, et ma olen kuidagi teistmoodi, siis taaskord sain sellele kinnitust. Lihtsalt, see, kuhu ja kuidas teised jõudnud on, on niivõrd erinev sellest, missugust elu mina elanud olen. Ja kõige hämmastavam avastus, mille tegin, oli see, et minu elust on nii palju erinevaid inimesi ja valdkondi läbi käinud, et mul puuduvad suuremad mälestused sellest ajast, mis oli mitmekümneid aastaid tagasi. Ja siis pole sugugi üllatav see, et ma ei tunne mingit suuremat sidet nende inimestega ega ole mul ka mingeid lahendamata teemasid sellest ajast - mida jätkuvalt tundus õhus olevat, poisid ja tüdrukud ja kes kellega ja kuidas, ikka samad teemad.
Ja selles valguses oli muidugi huvitav üks seik, mille peale mõtlesin - et enne kokkusaamist silme eest läbi lastes kõik need, kes meelde tulid, tekkis ühe klassivenna peale mõeldes selline mõte, et tema orientatsioon võib olla teistsugune - kooli ajal sellise asja peale mõelda ei osanud, siis selliseid teemasid ju ei käsitletud, vähemalt avalikult - ja nüüd tuligi välja, et nõnda need asjalood ongi, et mu mõte oli õige. Ja kõige vahvam selle asja juures on see, et tema on endale kõige rikkama mehe leidnud - selline irooniapärl siis kõigi nende suurepäraste tüdrukute jaoks, kes kõik on püüdnud "rikkaid ja kuulsaid" püüda.
teisipäev, 8. august 2017
Eesti elu iroonia
Ükspäev mõtlesin, et Eesti elu on ikka suurt irooniat täis - tööl käiakse Soomes ja poes käiakse Lätis. See, kuidas Eesti oma elu elatud saab, on täielik müstika. Lisame sinna juurde veel selle teadmise, et nüüd siis tõusevad hinnad seetõttu, et palgad on tõusnud. See on küll tore! Ja on ju, mille üle rõõmustada - mina muidugi ei tea palgatõusust midagi, aga mul on hea meel, kui neil, kes palka saavad, palk ikka tõuseb.
Samas on ikka päris raske poes käia, kui nende kaubaartiklite, mida mina otsan, hind on tõusnud 20-50 %. Kuidagi ei raatsi enam neid asju osta (ja jutt käib igapäevaselt toidulauale käivatest asjadest). Muidugi on teada ka see, et see on selline esialgne ehmatus ja lõpuks tunduvad needki hinnad õiged olevat. Jah, jõuaks see lisanduv raha siis nende esialgse tooraine tootjateni ja nende inimeste palkadeni, oleksin kahe käega poolt. Aga see hinnatõus lahustub ju kuskil mujal ära...
Ja kõige suurem müstika minu jaoks on kogu aeg olnud see, kuidas miinimumpalgaga inimesed elatud saavad? Milliste sisemiste ressursside arvelt? Ja seda peetakse meie Eesti elus täiesti normaalseks! On alles iroonia!
Sellest ma ei tahaks sugugi rääkida, et kevadel Saksamaal käies tundsin ennast väga rahaka inimesena, sest poes olid kõik asjad - nii toiduained kui ka riided - tükk maad odavamad, kui Eestis. Ja reisiraha kulus selle kõige tõttu oluliselt vähem, kui esialgu olin arvanud...
Samas on ikka päris raske poes käia, kui nende kaubaartiklite, mida mina otsan, hind on tõusnud 20-50 %. Kuidagi ei raatsi enam neid asju osta (ja jutt käib igapäevaselt toidulauale käivatest asjadest). Muidugi on teada ka see, et see on selline esialgne ehmatus ja lõpuks tunduvad needki hinnad õiged olevat. Jah, jõuaks see lisanduv raha siis nende esialgse tooraine tootjateni ja nende inimeste palkadeni, oleksin kahe käega poolt. Aga see hinnatõus lahustub ju kuskil mujal ära...
Ja kõige suurem müstika minu jaoks on kogu aeg olnud see, kuidas miinimumpalgaga inimesed elatud saavad? Milliste sisemiste ressursside arvelt? Ja seda peetakse meie Eesti elus täiesti normaalseks! On alles iroonia!
Sellest ma ei tahaks sugugi rääkida, et kevadel Saksamaal käies tundsin ennast väga rahaka inimesena, sest poes olid kõik asjad - nii toiduained kui ka riided - tükk maad odavamad, kui Eestis. Ja reisiraha kulus selle kõige tõttu oluliselt vähem, kui esialgu olin arvanud...
reede, 4. august 2017
Ma ei suutnud uskuda...
... seda, mida ma kuulsin. Minu jaoks muidugi oli kontekst teistsugune, aga tundub, et algupärand on veelgi intrigeerivam:
Mõni asi on mõnikord ka selgemast selgemalt välja öeldud!
Aga, naastes põhiteema juurde - vaatame, mis edasi saab... Igal juhul on see Mati Nuude teema ka ikka päris paras naljanumber, kui asjalood tõesti sedasi on!
Mõni asi on mõnikord ka selgemast selgemalt välja öeldud!
Aga, naastes põhiteema juurde - vaatame, mis edasi saab... Igal juhul on see Mati Nuude teema ka ikka päris paras naljanumber, kui asjalood tõesti sedasi on!
Mind on valesti mõistetud!
Sattusin täna täiesti kummalise vaidluse sisse, sest iga mu sõna, mis ma ütlesin, tekitas aina enam segadust, kuni vestluspartner läks juba väga agressiivseks kätte. Siis aga selgus, et ta oli minust täiesti valesti aru saanud - kõik, mida ütlesin, sai kuidagi väga vale tõlgenduse. Kui aga selgus, kuskohas on see vääritimõistmine, sain kohe asjad sirgeks ja selgeks seatud, sest nüüd oli asi juba lihtne. Kummaline oli minu jaoks aga see, kuidas täiesti süütust jutuajamisest selline suur vaidlus välja kasvas.
Ja kui sellised olukorrad tekivad täiesti võõraste inimestega, mis siis veel rääkida lähematega, kellel on "vajalik eelhäälestus". Nüüd ma siis vähemalt tean, missugune see eelhäälestus on ja seetõttu võin siis kõik üldse rääkimata jätta. Nii vast oleks tõesti kõige mõistlikum. Aga, õnneks või kahjuks, pole tükil ajal vaja selle kõigega üldse tegeledagi, sest elu on oma mustrid juba paika seadnud...
Ja kui sellised olukorrad tekivad täiesti võõraste inimestega, mis siis veel rääkida lähematega, kellel on "vajalik eelhäälestus". Nüüd ma siis vähemalt tean, missugune see eelhäälestus on ja seetõttu võin siis kõik üldse rääkimata jätta. Nii vast oleks tõesti kõige mõistlikum. Aga, õnneks või kahjuks, pole tükil ajal vaja selle kõigega üldse tegeledagi, sest elu on oma mustrid juba paika seadnud...
Olen vist vanaks jäänud
Vaatasin täna, kuidas meie kultuuriminister oli ennast pildi peale sättinud Pärnus toimuva Weekend festival'i staaridega ja sain aru, et ma olen ikka väga vanaks jäänud. Kui ma ei jaksa enam väga minna nendele sündmustele, mis mulle hingelähedased on, siis veelgi vähem kujutan ma ennast ette sellises rahvamassis ja sellise melu sees, nagu seda on Weekend. Kultuuriminister ja lisaks veel terve rida tuntud tegelasi aga tunnevad ennast poppide ja noortepärastena ja leiavad tee sellisele sündmusele üles päris kenasti!
Aga, teisest küljest paneb see mind mõtlema ka selle peale, et poliitikute elu on ikka nii keeruline - kogu aeg pean ennast igasugustel sündmustel näitama, ka nädalavahetusel pole rahu oodata. Aga eks see on ju eesmärgiks olnud - olla nähtav ja teada ja tuntud - ja kuulub võimutäiuse juurde.
Siia on muidugi paslik lisada see emotsioon, mida minus tekitavad just väljailmunud valimisreklaamid - olles mõnda sellist näinud, tekkis minul taaskord see küsimus, et kuidas need poliitikud küll ikka kõiki töid teha jaksavad - istuvad kenasti riigikogus ja siis on kohe platsis ka kohalikel valimistel kandideerima. Tean-tean, et need kõik on juba ammu läbikäidud teemad, aga siiski, ei suuda ma sugugi jätta reageerimata. Kui nüüd aga veidi edasi mõelda, ju see on arvamine ka tavakodaniku kohta - et küll ta jaksab kõiki oma töid teha ja kui eluga hakkama ei saa, siis peab mitut ametit pidama ja mitmest kohast palka saama.
Aga, teisest küljest paneb see mind mõtlema ka selle peale, et poliitikute elu on ikka nii keeruline - kogu aeg pean ennast igasugustel sündmustel näitama, ka nädalavahetusel pole rahu oodata. Aga eks see on ju eesmärgiks olnud - olla nähtav ja teada ja tuntud - ja kuulub võimutäiuse juurde.
Siia on muidugi paslik lisada see emotsioon, mida minus tekitavad just väljailmunud valimisreklaamid - olles mõnda sellist näinud, tekkis minul taaskord see küsimus, et kuidas need poliitikud küll ikka kõiki töid teha jaksavad - istuvad kenasti riigikogus ja siis on kohe platsis ka kohalikel valimistel kandideerima. Tean-tean, et need kõik on juba ammu läbikäidud teemad, aga siiski, ei suuda ma sugugi jätta reageerimata. Kui nüüd aga veidi edasi mõelda, ju see on arvamine ka tavakodaniku kohta - et küll ta jaksab kõiki oma töid teha ja kui eluga hakkama ei saa, siis peab mitut ametit pidama ja mitmest kohast palka saama.
pühapäev, 30. juuli 2017
Vist alati on keegi teine...
... su jutud kuulan'd
See fraas kumiseb juba nädalajagu päevi mu peas, ühe kontserdi ja viimaste elusündmuste tuules, nii ühelt, kui ka teiselt poolt.
Irooniline on see elu, väga irooniline - kui olen jaksanud kuulata ja kaasa mõelda ja arutleda ja vastata (olles üks väheseid inimesi, kes on seda suutnud), siis sellest tulevad juba järgmised probleemid ja seda kõike saab mulle tõesti ette heita... Head lahendust, mulle tundub, ei olegi...
See fraas kumiseb juba nädalajagu päevi mu peas, ühe kontserdi ja viimaste elusündmuste tuules, nii ühelt, kui ka teiselt poolt.
Irooniline on see elu, väga irooniline - kui olen jaksanud kuulata ja kaasa mõelda ja arutleda ja vastata (olles üks väheseid inimesi, kes on seda suutnud), siis sellest tulevad juba järgmised probleemid ja seda kõike saab mulle tõesti ette heita... Head lahendust, mulle tundub, ei olegi...
laupäev, 29. juuli 2017
Vaikus pärast tormi...
Tuli torm mu koju ja raputas päris korralikult. Nüüd, kui ta juba kaugusesse kadunud on, mõtlen ja arutlen kõige toimunu üle, pikalt ja põhjalikult.
Üks esimesi mõtteid pärast seda tormi oli see, et ma ei otsinud seekord väljastpoolt endale mingit tuge, ei kutsunud ühtegi inimest endale selle tormi keskele abiks, kasvõi moraalseks toeks. Kuigi olin murdunud ja iga hetkega murdisin aina enam, olin selles tormis üksi, isegi mõte kedagi endale "appi kutsuda", ei tulnud pähe. Mingis mõttes on see minu arvates isegi hea...
Järgmine suurem mõte on see, et kui mina arvasin, et need ajad, mil mina kõiges süüdi olen, on möödas, siis selgus, et ma olen eksinud ja rängalt, sest tuli välja, et ainult minul on süü ja süükoorem on nii suur, et ma pean seda veel tükk aega kandma.
Siis tuli see mõte, et miks ma siis keset seda tormi nii haledasti nutsin, tagantjärele mõeldes ei olnud mul selleks ju suuremat põhjust - mina polnud halba mõelnud ja see, et minu mõtted teiste inimesteni jõudsid vaid halbadena, ei ole ju suurt minu teha.
Järgmine mõte oli aga päris kurb - kui lähedane inimene on minu peale nii pikalt viha kandnud, et tal ei mahu see enam kuhugi ära ja kõik need asjad, mis viha tekitavad, kõik konfliktsituatsioonid on suuresti juba aastate taga, minu jaoks enamasti unustatud, aga nüüd taaskord pinnale tõmmatud, siis mis ma oskan selle kõigega teha. Nii kurb, et olen suutnud oma lähedase inimese nii endast välja viia, olles nii, nagu mina olen.
Edasine mõte oli aga suhteliselt hirmutav - kui ma olen oma lähedase inimese nii endast välja viinud oma tegude ja olemisega, et ta tunneb, et ta peab minu vastu rünnaku ette valmistama, lausa kuude kaupa teistega arutlenu ja analüüsinuna, siis tekib minul küll küsimus, et miks kõik see ja nii radikaalselt? Mina ei oskaks sellise asja pealegi tulla, et ma hakkaks üldse mõne inimese vastu sellist plaani hauduma, pikalt ettevalmistama ja analüüsima. Aga, kui vaatan oma minevikku, siis on seal olemas konkreetne töösituatsiooni näide, kus toimetati põhimõtteliselt samamoodi. Õnneks olid keset tookordset tormi mu ümber inimesed, kes mind hoidsid ja kaitsesid ja nõnda sain ma selle asjaga suhteliselt hästi hakkama, ma julgen arvata. Aga praeguse olukorra juures oli kõige ehmatavam see tõeline viha, mis teise inimese seest välja paiskus (nüüd mõtlen, et tegelikult olin selle viha väljundit juba mõni aeg tagasi ühes teises olukorras näinud).
Ja kui ma nüüd lähen kogu asja tuuma juurde, siis on muidugi vahva see, kuidas räägiti mõistmisest, aga samas ei tahetud millegipärast mõista minu sõnade ja tegude tagamaid, milleks enamasti on lihtne hoolimine.
Ja üks analoogia tuli mulle veel silma ette, see kord, kui mind tänavale visati (meesterahvas oli mulle füüsiliselt kallale tulemas), ühes minu ajutise iseloomuga töökohas - ka seal oli põhjus sellessamas asjas, mis tundus olevat ka praeguse olukorra peamine tuum (minu teadmised ja enda teadmistele kindlaksjäämine ja teadmiste jagamine), või vähemalt nii sain mina sellest asjast aru. Ja eks elus ole ikka niimoodi, et need asjad, mida inimese puhul hinnatakse, võivad talle ka hukatuslikuks saada, sest keegi kuskil võib ennast puudutatuna tunda.
Lisaks käis loomulikult läbi ka see mõte, et kui see kõik toimus ja aset leidis, ju ma siis seda kõike väärt olen. Samas võin ennast kenasti ka ilutegijaks pidada, sest kõik oli ju minust endast alguse saanud.
Kogu selle asja tulemus oli see, et ma ise hakkasin ennast kõrvalt jälgima ja vaatama ja analüüsima, kas ja kuidas ma olen ja mida ütlen, mida teen. Päris huvitav oli jälgida, mis ja kuidas toimub. Eks ma jätkan seda ka edaspidi.
Ja üks asi pani mind veel mõtlema, see oli fookuse küsimus - ehk siis jutt sellest, et me näeme täpselt seda, mida me otsime ja näha tahame. Ja kui minu sõnades ja tegudes otsitakse ainult halba, siis mis ma sinna parata saan. Kuhu on siis kadunud usk ja usaldus? Kuidas olen selle kaotanud?
Aga, suures plaanis, kui veidi kõige toimunu peale järele mõtlen, ei tunne ma sugugi puudust sellest seltskonnast, kuhu mind enam ei oodata. Ja andeksandmist mulle ka vist pole, sest eksimused on nii rängad. Kuigi jah, hämmastav on see, et mõnel hetkel sain aru, et minu kraesse keerati ka neid asju, mis olid teiste omad ja mis sugugi minusse ei puutunud - aga kui juba väravad valla on, siis tuleb kõige saadavaga rahul olla. Ka see, et teiste eest saan, pole minu jaoks uudis.
Lisaks tiksub mul kuskil kuklas see mõte, et võib-olla ei olnud see päris loomuomane ja loomulik reaktsioon, vaid see oli ajendatud mingitest teistest välistest mõjutajatest. Lisaks ka see, et võib-olla oli see lihtsalt hirmu väljendus - teadmatuse ees, selle ees, mida tulevik toob. See oleks vast taaskord minu hetk ja võimalus olla suurem inimene. Küsimus on vaid selles, kas ma tahan seda kõike...
Üks esimesi mõtteid pärast seda tormi oli see, et ma ei otsinud seekord väljastpoolt endale mingit tuge, ei kutsunud ühtegi inimest endale selle tormi keskele abiks, kasvõi moraalseks toeks. Kuigi olin murdunud ja iga hetkega murdisin aina enam, olin selles tormis üksi, isegi mõte kedagi endale "appi kutsuda", ei tulnud pähe. Mingis mõttes on see minu arvates isegi hea...
Järgmine suurem mõte on see, et kui mina arvasin, et need ajad, mil mina kõiges süüdi olen, on möödas, siis selgus, et ma olen eksinud ja rängalt, sest tuli välja, et ainult minul on süü ja süükoorem on nii suur, et ma pean seda veel tükk aega kandma.
Siis tuli see mõte, et miks ma siis keset seda tormi nii haledasti nutsin, tagantjärele mõeldes ei olnud mul selleks ju suuremat põhjust - mina polnud halba mõelnud ja see, et minu mõtted teiste inimesteni jõudsid vaid halbadena, ei ole ju suurt minu teha.
Järgmine mõte oli aga päris kurb - kui lähedane inimene on minu peale nii pikalt viha kandnud, et tal ei mahu see enam kuhugi ära ja kõik need asjad, mis viha tekitavad, kõik konfliktsituatsioonid on suuresti juba aastate taga, minu jaoks enamasti unustatud, aga nüüd taaskord pinnale tõmmatud, siis mis ma oskan selle kõigega teha. Nii kurb, et olen suutnud oma lähedase inimese nii endast välja viia, olles nii, nagu mina olen.
Edasine mõte oli aga suhteliselt hirmutav - kui ma olen oma lähedase inimese nii endast välja viinud oma tegude ja olemisega, et ta tunneb, et ta peab minu vastu rünnaku ette valmistama, lausa kuude kaupa teistega arutlenu ja analüüsinuna, siis tekib minul küll küsimus, et miks kõik see ja nii radikaalselt? Mina ei oskaks sellise asja pealegi tulla, et ma hakkaks üldse mõne inimese vastu sellist plaani hauduma, pikalt ettevalmistama ja analüüsima. Aga, kui vaatan oma minevikku, siis on seal olemas konkreetne töösituatsiooni näide, kus toimetati põhimõtteliselt samamoodi. Õnneks olid keset tookordset tormi mu ümber inimesed, kes mind hoidsid ja kaitsesid ja nõnda sain ma selle asjaga suhteliselt hästi hakkama, ma julgen arvata. Aga praeguse olukorra juures oli kõige ehmatavam see tõeline viha, mis teise inimese seest välja paiskus (nüüd mõtlen, et tegelikult olin selle viha väljundit juba mõni aeg tagasi ühes teises olukorras näinud).
Ja kui ma nüüd lähen kogu asja tuuma juurde, siis on muidugi vahva see, kuidas räägiti mõistmisest, aga samas ei tahetud millegipärast mõista minu sõnade ja tegude tagamaid, milleks enamasti on lihtne hoolimine.
Ja üks analoogia tuli mulle veel silma ette, see kord, kui mind tänavale visati (meesterahvas oli mulle füüsiliselt kallale tulemas), ühes minu ajutise iseloomuga töökohas - ka seal oli põhjus sellessamas asjas, mis tundus olevat ka praeguse olukorra peamine tuum (minu teadmised ja enda teadmistele kindlaksjäämine ja teadmiste jagamine), või vähemalt nii sain mina sellest asjast aru. Ja eks elus ole ikka niimoodi, et need asjad, mida inimese puhul hinnatakse, võivad talle ka hukatuslikuks saada, sest keegi kuskil võib ennast puudutatuna tunda.
Lisaks käis loomulikult läbi ka see mõte, et kui see kõik toimus ja aset leidis, ju ma siis seda kõike väärt olen. Samas võin ennast kenasti ka ilutegijaks pidada, sest kõik oli ju minust endast alguse saanud.
Kogu selle asja tulemus oli see, et ma ise hakkasin ennast kõrvalt jälgima ja vaatama ja analüüsima, kas ja kuidas ma olen ja mida ütlen, mida teen. Päris huvitav oli jälgida, mis ja kuidas toimub. Eks ma jätkan seda ka edaspidi.
Ja üks asi pani mind veel mõtlema, see oli fookuse küsimus - ehk siis jutt sellest, et me näeme täpselt seda, mida me otsime ja näha tahame. Ja kui minu sõnades ja tegudes otsitakse ainult halba, siis mis ma sinna parata saan. Kuhu on siis kadunud usk ja usaldus? Kuidas olen selle kaotanud?
Aga, suures plaanis, kui veidi kõige toimunu peale järele mõtlen, ei tunne ma sugugi puudust sellest seltskonnast, kuhu mind enam ei oodata. Ja andeksandmist mulle ka vist pole, sest eksimused on nii rängad. Kuigi jah, hämmastav on see, et mõnel hetkel sain aru, et minu kraesse keerati ka neid asju, mis olid teiste omad ja mis sugugi minusse ei puutunud - aga kui juba väravad valla on, siis tuleb kõige saadavaga rahul olla. Ka see, et teiste eest saan, pole minu jaoks uudis.
Lisaks tiksub mul kuskil kuklas see mõte, et võib-olla ei olnud see päris loomuomane ja loomulik reaktsioon, vaid see oli ajendatud mingitest teistest välistest mõjutajatest. Lisaks ka see, et võib-olla oli see lihtsalt hirmu väljendus - teadmatuse ees, selle ees, mida tulevik toob. See oleks vast taaskord minu hetk ja võimalus olla suurem inimene. Küsimus on vaid selles, kas ma tahan seda kõike...
neljapäev, 20. juuli 2017
Ega kaks ilma kolmandata jää...
Oli esimene, sain šoki. Tuli teine, šokk oli veidi leebem. Nüüd siis on kolmas ja juba ma vangutan pead, et kas siis tõesti peavad need asjalood niimoodi käima. Mis on see, mis on muutunud või uueks saanud, mis on see, mis tekitab asjades just seesuguse kursimuutuse.
Peamine muutus, mida ma tajun, on see, et tekib teatud liiki hoolimatus või ükskõiksus või tunne, et ma võingi kõike teha. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, et prioriteedid on muutunud ja nüüd on maailmakeskus saanud uue keskpaiga ja kõik muu polegi enam nii oluline. Aga kas see siis tõesti peab olema ainus võimalik tee? Kui on juba kolm erinevat kogemust, siis võiks see ju mustri moodustada küll?
Aga, elame ja näeme, mis edasi saab...
Üks teine teema tuleb ka üles: et elu on ikka selline, et kui mõni asja loksub paika, siis mõni teine asi loksub paigast ära. Elu tasakaal, mis teha...
Peamine muutus, mida ma tajun, on see, et tekib teatud liiki hoolimatus või ükskõiksus või tunne, et ma võingi kõike teha. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, et prioriteedid on muutunud ja nüüd on maailmakeskus saanud uue keskpaiga ja kõik muu polegi enam nii oluline. Aga kas see siis tõesti peab olema ainus võimalik tee? Kui on juba kolm erinevat kogemust, siis võiks see ju mustri moodustada küll?
Aga, elame ja näeme, mis edasi saab...
Üks teine teema tuleb ka üles: et elu on ikka selline, et kui mõni asja loksub paika, siis mõni teine asi loksub paigast ära. Elu tasakaal, mis teha...
reede, 14. juuli 2017
Keeleküsimus?
Loen siin juba mitmendat päeva ühte eesti autori raamatut ja pidevalt tekib see mõte, et kas eesti keeles kirjutatud raamatuid siis tõesti keegi ei toimeta. Sest, lugedes avastan ikka ja jälle vigu - selliseid, mis pole sugugi trükivead, vaid ongi täiesti valesti kirjutatud sõnad, kas siis valesti käänatult või suisa tähevigadega.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks välja mõtlesin, taipasin vaadata raamatu algusesse ja näe, saingi teada, et on sellelgi raamatul olemas toimetaja. Ei tea, kas ta siis pole toimetanud või on tema nimi seal vaid vormi pärast, aga selliseid vigu ei tohiks minu arvates ükski toimetaja läbi lasta (ja sellisel hulgal).
Mõistan suurepäraselt ka seda, et ega mu enda keelgi täiuslik pole, aga, kui ikka veal sabast kinni saan või kahtlus tekib, võtan ikka keeleveebi ette või õigekeelsuse sõnaraamatu või võõrsõnade leksikoni, et üle vaadata, kas ikka kirjutan õigesti.
Siia juurde sobib muidugi suurepäraselt üks lugu eesti keele filoloogist, kes ennast kirjalikult väljendada ei osanud, pole siis imestada, et hariduse omandamine üle kivide ja kändude käis. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis temagi töötas mingi aeg toimetajana. Mina kõrvalt vaatasin, et kummaline lugu, aga, eks seal ole vist see võti, et enda vigu ei märka, teiste vead hakkavad aga ikka pagana hästi silma.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks välja mõtlesin, taipasin vaadata raamatu algusesse ja näe, saingi teada, et on sellelgi raamatul olemas toimetaja. Ei tea, kas ta siis pole toimetanud või on tema nimi seal vaid vormi pärast, aga selliseid vigu ei tohiks minu arvates ükski toimetaja läbi lasta (ja sellisel hulgal).
Mõistan suurepäraselt ka seda, et ega mu enda keelgi täiuslik pole, aga, kui ikka veal sabast kinni saan või kahtlus tekib, võtan ikka keeleveebi ette või õigekeelsuse sõnaraamatu või võõrsõnade leksikoni, et üle vaadata, kas ikka kirjutan õigesti.
Siia juurde sobib muidugi suurepäraselt üks lugu eesti keele filoloogist, kes ennast kirjalikult väljendada ei osanud, pole siis imestada, et hariduse omandamine üle kivide ja kändude käis. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis temagi töötas mingi aeg toimetajana. Mina kõrvalt vaatasin, et kummaline lugu, aga, eks seal ole vist see võti, et enda vigu ei märka, teiste vead hakkavad aga ikka pagana hästi silma.
kolmapäev, 12. juuli 2017
Keeleoskusest
Lugesin täna Eesti ministrite keeleoskuse teemalise artikli kommentaare ja silma jäi üks väljaütlemine: "Insener ei peagi teisi keeli oskama! Selle jaoks on filoloogid!"
Võib-olla peaksin selle kirjatükiga hoopiski otsast peale hakkama - teemaks, siis see, et ministrite puhul pole keeleoskus oluline, vaid hoopis olulisem sisu valdamine. Mis ma siis oskan selle peale kosta? Kas seda, kuidas ma olen näinud, milleni viib puudulik keeleoskus? Või siis seda, mida ma arvan meie ministrite pädevusest oma töövaldkonnas (ma ei hakka rääkima valitsejate üldisest rumalusest, kus on palju olulisi loogikavigu sees ja mida iga järgnev tulija kipub võimendama)? Aga, neil on olemas võimalus kasutada tõlkide abi, vähemalt Euroopa Liidus on selline luksus olemas, niiet, kui keeled ikka piisavalt hästi suus pole, siis on alternatiiv olemas. Ja eks mina sain ükskord šoki, kui ma vaatasin mingit filmi, kus meie eelmise põlvkonna suured tegijad inglise keelt rääkisid ja juba selle asja juures kukkus mul suu lahti - et kuidas niimoodi saab, aga näed, saab, ka kaugel Euroopas saab pikalt kõrgeid ametiposte pidada.
Olgu nende poliitikutega siis kuidas on - neid ju valitakse ja võõrkeelte (aga miks ka mitte eesti keele) keeletesti nad tegema ei pea -, aga inseneride puhul ma küll vaidleks vastu. Vähemalt need valdkonnad, kus mina toimetanud olen, on ikka nii rahvusvahelised, et seal pole suurt võimalustki ainult eesti keelega hakkama saada. Või on asi siis selles, et side ja infotehnoloogia on nii inglise keele põhised, et minu arvates on vähemalt neis valdkonades elementaarne inglise keele valdamine.
"Suure rõõmuga" tuleb meelde minu suurepärane magistritöö kirjutamise saaga, kui mina arvasin, et teema on rahvusvaheliselt huvi pakkuv ja seetõttu kirjutasin oma töö inglise keeles, juhendaja aga ei suutnud mulle aasta jooksul öelda, et tema arvates olen ma oma töö juhendmaterjalidest (mis kõik on ju inglise keeles) kokku kopeerinud, sest tema arvates oli töö inglise keel liiga hea. Seda, et magistrant võib olla rahvusvahelisel tasemel oma ala ekspert ja valdab inglise keelt nii hästi, et võib vabalt arutleda inglise keeles, ta muidugi arvata ei osanud. Lõppes see lugu siis sellega, et kirjutasin oma töö eesti keelde ümber ja siis laabusid kõik asjad suurepäraselt ja töö sai juhendaja ohtrate kiidusõnade saatel ka edukalt kaitstud. Loo moraal: ei tasu olla liiga tubli ja tark, keskpärasus on see, mida edasi viib (loodetavasti saavad kõik aru, et tegemist on irooniaga)!
Aga, minnes tagasi nende inseneride ja keeleoskuse juurde, olen kõrvalt näinud, kuidas keeleoskuse puudus pärsib inimese võimalusi, ei hoia talle maailma kõigiks asjadeks lahti, vaid tõmbab selge piiri ette, kustmaalt enam edasi minna ei saa. Ja omast kogemusest ütlen, et see, et ma olen insener ja oskan (inglise ja miks ka mitte vene) keelt, on mulle toonud väga palju erinevate valdkondadega seotud pakkumisi ja see on minu jaoks andnud suure vabaduse - valida, millega tegeleda ja tegeleda peamiselt ikka huvitavate asjadega.
Võib-olla peaksin selle kirjatükiga hoopiski otsast peale hakkama - teemaks, siis see, et ministrite puhul pole keeleoskus oluline, vaid hoopis olulisem sisu valdamine. Mis ma siis oskan selle peale kosta? Kas seda, kuidas ma olen näinud, milleni viib puudulik keeleoskus? Või siis seda, mida ma arvan meie ministrite pädevusest oma töövaldkonnas (ma ei hakka rääkima valitsejate üldisest rumalusest, kus on palju olulisi loogikavigu sees ja mida iga järgnev tulija kipub võimendama)? Aga, neil on olemas võimalus kasutada tõlkide abi, vähemalt Euroopa Liidus on selline luksus olemas, niiet, kui keeled ikka piisavalt hästi suus pole, siis on alternatiiv olemas. Ja eks mina sain ükskord šoki, kui ma vaatasin mingit filmi, kus meie eelmise põlvkonna suured tegijad inglise keelt rääkisid ja juba selle asja juures kukkus mul suu lahti - et kuidas niimoodi saab, aga näed, saab, ka kaugel Euroopas saab pikalt kõrgeid ametiposte pidada.
Olgu nende poliitikutega siis kuidas on - neid ju valitakse ja võõrkeelte (aga miks ka mitte eesti keele) keeletesti nad tegema ei pea -, aga inseneride puhul ma küll vaidleks vastu. Vähemalt need valdkonnad, kus mina toimetanud olen, on ikka nii rahvusvahelised, et seal pole suurt võimalustki ainult eesti keelega hakkama saada. Või on asi siis selles, et side ja infotehnoloogia on nii inglise keele põhised, et minu arvates on vähemalt neis valdkonades elementaarne inglise keele valdamine.
"Suure rõõmuga" tuleb meelde minu suurepärane magistritöö kirjutamise saaga, kui mina arvasin, et teema on rahvusvaheliselt huvi pakkuv ja seetõttu kirjutasin oma töö inglise keeles, juhendaja aga ei suutnud mulle aasta jooksul öelda, et tema arvates olen ma oma töö juhendmaterjalidest (mis kõik on ju inglise keeles) kokku kopeerinud, sest tema arvates oli töö inglise keel liiga hea. Seda, et magistrant võib olla rahvusvahelisel tasemel oma ala ekspert ja valdab inglise keelt nii hästi, et võib vabalt arutleda inglise keeles, ta muidugi arvata ei osanud. Lõppes see lugu siis sellega, et kirjutasin oma töö eesti keelde ümber ja siis laabusid kõik asjad suurepäraselt ja töö sai juhendaja ohtrate kiidusõnade saatel ka edukalt kaitstud. Loo moraal: ei tasu olla liiga tubli ja tark, keskpärasus on see, mida edasi viib (loodetavasti saavad kõik aru, et tegemist on irooniaga)!
Aga, minnes tagasi nende inseneride ja keeleoskuse juurde, olen kõrvalt näinud, kuidas keeleoskuse puudus pärsib inimese võimalusi, ei hoia talle maailma kõigiks asjadeks lahti, vaid tõmbab selge piiri ette, kustmaalt enam edasi minna ei saa. Ja omast kogemusest ütlen, et see, et ma olen insener ja oskan (inglise ja miks ka mitte vene) keelt, on mulle toonud väga palju erinevate valdkondadega seotud pakkumisi ja see on minu jaoks andnud suure vabaduse - valida, millega tegeleda ja tegeleda peamiselt ikka huvitavate asjadega.
Elukogemust jagada
Huvitav on see, millist mõju me võime teistele inimestele avaldada. Mõtlesin nõnda üleeile, kui ühte minu väljaöeldud repliiki, mida ma ise enam hästi ei mäletanudki, oli võetud tõepähe ja selle järgi talitatud. Minu repliigi sisuks, olles vaadanud seda, mis toimub tihedas konkurentsis ja kuivõrd hästi mõned inimesed neile antud ülesannetega hakkama saavad, oli see, et mina küll lähtuks oma oskustest ja võimetest ja toimetaks selle järgi. Noor inimene siis võttiski selle enda toimetamise aluseks ja sai kenasti hakkama ja oli iseendaga rahul, sest see, mis tegemist vajas, sai tehtud, ja oli rõõmus ka selle üle, et hindajad olid julgustavad ja toetavad. Minulgi oli omalt poolt kiidusõnu lisada, sest minu arvates sai ta väga kenasti hakkama.
Aga, see esialgne üllatus, kui ta mulle rääkis, et ta minu väljaöeldu enda toimetamise aluseks võttis, oli ikka päris üllatav. Kui näed inimest elus esimest korda, jah, oled küll vanem ja paistad targem, aga et see jutt, mida räägid, võiks mõju avaldada, oli minu jaoks midagi veidi teistsugust.
Selle kõige tuules oli mul aga võimalus ühele teisele, oma ammusele kuulajale, võimalik jagada hulgaliselt oma elukogemust, rääkida sellest, mida ja kuidas olen teinud ja kuhu need asjad siis kõik välja on viinud. Julgustada ja innustada, anda need teadmised ja tarkused ja kogemused kaasa, mida olen saanud. Kõige suurem rõõm muidugi oli mul aga selle üle, et vahepealsed pausid ei ole tekitanud distantsi, et see hingeline side on jätkuvalt olemas. See on väga vahva ja tore. Ja kui ma vähegi saan noorele inimesele anda vajaliku sisemise kindluse, et elus paremini hakkama saada, siis teen seda väga heal meelel.
Aga, see esialgne üllatus, kui ta mulle rääkis, et ta minu väljaöeldu enda toimetamise aluseks võttis, oli ikka päris üllatav. Kui näed inimest elus esimest korda, jah, oled küll vanem ja paistad targem, aga et see jutt, mida räägid, võiks mõju avaldada, oli minu jaoks midagi veidi teistsugust.
Selle kõige tuules oli mul aga võimalus ühele teisele, oma ammusele kuulajale, võimalik jagada hulgaliselt oma elukogemust, rääkida sellest, mida ja kuidas olen teinud ja kuhu need asjad siis kõik välja on viinud. Julgustada ja innustada, anda need teadmised ja tarkused ja kogemused kaasa, mida olen saanud. Kõige suurem rõõm muidugi oli mul aga selle üle, et vahepealsed pausid ei ole tekitanud distantsi, et see hingeline side on jätkuvalt olemas. See on väga vahva ja tore. Ja kui ma vähegi saan noorele inimesele anda vajaliku sisemise kindluse, et elus paremini hakkama saada, siis teen seda väga heal meelel.
Õppimaasumise motivatsioon
Viimased päevad on mulle pakkunud häid sisevaateid, sellesse, miks inimesed õppida tahavad. Noortest inimestest saan väga hästi aru ja mulle meeldib, see energia, mida ma enda ümber tajuda olen saanud - muuta Eesti ja maailma elu paremaks. Minu asi oli vaid õigeid küsimusi küsida või siis lihtsalt kuulata ja tähele panna.
Õnnelik on see juhus, mis mulle selliseid võimalusi pakkus, täiesti vabalt kättesaadavaid, peaaegu täiesti ise mu juurde tulnuna.
Ja siis üks minuvanune inimene, kes ka kilkas, et temagi taaskord ühte kooli sisse astumas on. Mispeale vastasin oma klassikalise lausega: "Mina küll enam ei viitsi õppida!" Vastuseks tuli aga sootuks ootamatu väljaütlemine: "Mul on tööga seoses taaskord üks suur projekt, mis oleks vaja ära fikseerida! Ja nii ma võiks ju selle veel ühe magistrikraadina vormistada!" See pani mind taaskord mõtlema sellel peale, mida mõtlesin ükskord ühel noorte teadustöid tutvustaval seminaril istudes - et teadus on teadus siis, kui ise seda teaduseks nimetad. Sama lugu, nagu kunstiga - kui ise seda kunstiks kutsud, ju ta siis kunst ka on.
Aga, suures plaanis, tore on, kui inimesed viitsivad, jaksavad, tahavad. Mina tunnen ennast praegu eluülikoolis käivana ja mulle sellest praegu täiesti piisab.
Õnnelik on see juhus, mis mulle selliseid võimalusi pakkus, täiesti vabalt kättesaadavaid, peaaegu täiesti ise mu juurde tulnuna.
Ja siis üks minuvanune inimene, kes ka kilkas, et temagi taaskord ühte kooli sisse astumas on. Mispeale vastasin oma klassikalise lausega: "Mina küll enam ei viitsi õppida!" Vastuseks tuli aga sootuks ootamatu väljaütlemine: "Mul on tööga seoses taaskord üks suur projekt, mis oleks vaja ära fikseerida! Ja nii ma võiks ju selle veel ühe magistrikraadina vormistada!" See pani mind taaskord mõtlema sellel peale, mida mõtlesin ükskord ühel noorte teadustöid tutvustaval seminaril istudes - et teadus on teadus siis, kui ise seda teaduseks nimetad. Sama lugu, nagu kunstiga - kui ise seda kunstiks kutsud, ju ta siis kunst ka on.
Aga, suures plaanis, tore on, kui inimesed viitsivad, jaksavad, tahavad. Mina tunnen ennast praegu eluülikoolis käivana ja mulle sellest praegu täiesti piisab.
reede, 7. juuli 2017
Ka mina võin olla...
Kui ma aeg-ajalt puutun ikka kokku selle teemaga, et ma olen enamasti järeleandlik ja lasen inimestel endast läbi ja üle astuda, või jätan nende viisakusetused tähele panemata, siis eile sain taaskord teada, et ka mina võin väga konkreetne olla ja lõpuni oma raiuda. Ja seda, üllataval kombel, täiesti emotsioonivabalt.
Lugu oli siis seesugune, et on minu suhtlusringkonnas üks meesolevus, kellel jääb alati õigust ülegi, sellel teemal, miks ta just parajasti niimoodi käitub, nagu käitub. Olles enamasti küll vahva ja tore, aga mingitel hetkedel teistel inimestel üle varvaste sõites. Ise ta muidugi peab seda kõike normaalseks ja tema arvates asjad nii käima peavadki, sest tema teab paremini ja tema teab, kuidas on õige.
Eilne olukord oli aga selline, kus ma tundsin, et mul tuleb suu lahti teha ja nii see siis läks. Mina juhtisin tähelepanu sellele, mis toimus. Korra ja siis veel ühe korra ja siis, kui teiselt poolt hakkas tulema pikka seletust ja igale minu sõnale tuli kolm sõna vastu, ütlesin viimaks, päris resoluutselt: "Ära vaidle!" Lisades juurde ka viimased põhjendused, miks asjad on viltu, kui maailm peaks vaid tema arusaamade järgi keerlema, sest kui tegemist oli ühistegevusega, siis minu arvates on täiesti iseenesestmõistetav, et arvestatakse kõigi osalistega.
Seepeale saabus siis vaikus ja vaidlemine lõppes ja ise ma siis mõtlesin, et ei tea, mis asi see nüüd siis oli. Et ma nõnda kindlalt sellise konkreetse lõpu sellele asjale tegin. See pole sugugi minu moodi, tean seda omast käest, kuna mul on siin see vaidlemisteema ikka käepärast võtta ja kogemust mul sellel teemal ju ikka on. Tavaliselt taandun ja lihtsalt vaikin. Seekord aga oli kuidagi hoopis teistsugune jõud minu sees ja nii ma siis ennast ka kehtestasin.
Kuigi jah, kui nüüd vaadata terve protsessi peale, siis oleksin ma pidanud teise analoogse teema üles võtma varem, sest seal oli reaalne oht, et mina oleks just sellesama meesolevuse eneseteadlikkuse tulemusena saanud ühe kõva obaduse piki pead. Kuigi jah, obaduse oleks ma saanud hoopis teiselt inimeselt ja kogemata, aga esialgne oma reeglite järgi toimetamine pärines ikka selleltsamalt meesolevuselt ja seetõttu see olukord tekkiski. Selle asja puhul oleks ma ilmselt pidanud intensiivselt reageerima, aga see suubus sootuks mujale.
Eks ma tean seda tüüpi inimesi teisigi, kes teavad paremini. Kahjuks olen ma näinud ka seda, kuhu see viib, kui sedasi üldtunnustatud reegleid eiratakse. Ütleme nii, et minul oli eile väga palju õnne, sest ma isegi ei taha teada, mis oleks juhtunud, kui...
Lugu oli siis seesugune, et on minu suhtlusringkonnas üks meesolevus, kellel jääb alati õigust ülegi, sellel teemal, miks ta just parajasti niimoodi käitub, nagu käitub. Olles enamasti küll vahva ja tore, aga mingitel hetkedel teistel inimestel üle varvaste sõites. Ise ta muidugi peab seda kõike normaalseks ja tema arvates asjad nii käima peavadki, sest tema teab paremini ja tema teab, kuidas on õige.
Eilne olukord oli aga selline, kus ma tundsin, et mul tuleb suu lahti teha ja nii see siis läks. Mina juhtisin tähelepanu sellele, mis toimus. Korra ja siis veel ühe korra ja siis, kui teiselt poolt hakkas tulema pikka seletust ja igale minu sõnale tuli kolm sõna vastu, ütlesin viimaks, päris resoluutselt: "Ära vaidle!" Lisades juurde ka viimased põhjendused, miks asjad on viltu, kui maailm peaks vaid tema arusaamade järgi keerlema, sest kui tegemist oli ühistegevusega, siis minu arvates on täiesti iseenesestmõistetav, et arvestatakse kõigi osalistega.
Seepeale saabus siis vaikus ja vaidlemine lõppes ja ise ma siis mõtlesin, et ei tea, mis asi see nüüd siis oli. Et ma nõnda kindlalt sellise konkreetse lõpu sellele asjale tegin. See pole sugugi minu moodi, tean seda omast käest, kuna mul on siin see vaidlemisteema ikka käepärast võtta ja kogemust mul sellel teemal ju ikka on. Tavaliselt taandun ja lihtsalt vaikin. Seekord aga oli kuidagi hoopis teistsugune jõud minu sees ja nii ma siis ennast ka kehtestasin.
Kuigi jah, kui nüüd vaadata terve protsessi peale, siis oleksin ma pidanud teise analoogse teema üles võtma varem, sest seal oli reaalne oht, et mina oleks just sellesama meesolevuse eneseteadlikkuse tulemusena saanud ühe kõva obaduse piki pead. Kuigi jah, obaduse oleks ma saanud hoopis teiselt inimeselt ja kogemata, aga esialgne oma reeglite järgi toimetamine pärines ikka selleltsamalt meesolevuselt ja seetõttu see olukord tekkiski. Selle asja puhul oleks ma ilmselt pidanud intensiivselt reageerima, aga see suubus sootuks mujale.
Eks ma tean seda tüüpi inimesi teisigi, kes teavad paremini. Kahjuks olen ma näinud ka seda, kuhu see viib, kui sedasi üldtunnustatud reegleid eiratakse. Ütleme nii, et minul oli eile väga palju õnne, sest ma isegi ei taha teada, mis oleks juhtunud, kui...
neljapäev, 6. juuli 2017
Selline suvi siis...
Eile õhtul istusin mere ääres ja nautisin päikeseloojangut. Jah, nautisin tõesti. Rand oli peaaegu inimtühi (asi, mis mulle iseäranis meeldis - eile ühes avaliku ruumi hetkes tekkis mul vastumeelsus inimeste suhtes, kuidagi liiga palju sai neid kõiki korraga ja kuidagi liiga üle-ja-läbi-astumas-ja-riivamas olid nad), vaid tuul ulus ja lained möllasid. Nii ma seal siis toimetasin oma toimetusi ja lõpuks hakkasin mõtlema selle peale, et tegelikult on ikka asi päris radikaalne - olla keset suve mere ääres müts peas ja jope seljas. Aga, just seesugune oli see eilne õhtupoolik. Ja mida kauem ma seal olin, seda enam hakkasin tunduma, et peaks endale ka kindad kätte panema - nii kaugele asi siiski ei läinud, enne sai loojangu nautimise aeg otsa.
Niiet, selline suvi on meil siin praegu siis. Kas pigem nii, kui teistmoodi - et oleks meeletu kuumus? Mine tea, ma pigem eelistan jahedamat varianti. Kuid siiski on olnud vaid üksikuid päevi, mil väljas on saanud käia lühikeste käistega, ikka on vaja midagi peale võtta ja mõnel hetkel tundub, et sellest pealevõetud rõivast jääb vähekski. Ja olen vaid korra meres ujumas käinud ja vaid mõned harvad korrad paljajalu murul või rannaliival jalutanud, millest muidugi on iseäranis kurb meel.
Aga ega see kõik ei takista sugugi suve nautimast - kui ikka soovi ja tahtmist on, küll siis ikka saab...
Ja siia üks pilt ühest teisest "sumedast" (suve)õhtust, kui sai ka jope seljas, müts peas mere ääres päikeseloojangut nauditud:
Niiet, selline suvi on meil siin praegu siis. Kas pigem nii, kui teistmoodi - et oleks meeletu kuumus? Mine tea, ma pigem eelistan jahedamat varianti. Kuid siiski on olnud vaid üksikuid päevi, mil väljas on saanud käia lühikeste käistega, ikka on vaja midagi peale võtta ja mõnel hetkel tundub, et sellest pealevõetud rõivast jääb vähekski. Ja olen vaid korra meres ujumas käinud ja vaid mõned harvad korrad paljajalu murul või rannaliival jalutanud, millest muidugi on iseäranis kurb meel.
Aga ega see kõik ei takista sugugi suve nautimast - kui ikka soovi ja tahtmist on, küll siis ikka saab...
Ja siia üks pilt ühest teisest "sumedast" (suve)õhtust, kui sai ka jope seljas, müts peas mere ääres päikeseloojangut nauditud:
teisipäev, 4. juuli 2017
Varsti vist juba saab?
Sellest ajast, kui ma viimati tundsin, et tahaks luuletada, saab peagi kaks aastat juba mööda. Ja nüüd on hakanud tekkima tunne, et hakkab tekkima tahtmine jälle midagi luulelist kirjutada. Päriselt midagi veel pähe tulnud pole ja ükski riim pole ennast sirgeks seadnud. Aga, see kõik on õhus, see kõik on kusagil ootamas.
See kaks aastat paneb mind aga teisipidi mõtlema, et on jäänud veel vaid kaksteist aastat ja loetud päevad. Küll aeg ikka möödub kiiresti...
Et oleks oskust oodata, väärtustada, hinnata ja hoida...
See kaks aastat paneb mind aga teisipidi mõtlema, et on jäänud veel vaid kaksteist aastat ja loetud päevad. Küll aeg ikka möödub kiiresti...
Et oleks oskust oodata, väärtustada, hinnata ja hoida...
Iga kord isemoodi ime
Need retked on, igaüks isemoodi, igaüks oma nägu. Lähen ja kogu aeg on midagi uut, mind ees ootamas. Või keegi uus. Kunagi ei tea, millega see kõik lõpeb või millised seiklused tee peal ees ootavad.
Nõnda siis näiteks eilnegi õhtu - tavapärane rutiin, ennast päikeseloojangu eelsel ajal kodust välja vedada. Selleks, et minna ja avastada ja leida. Selleks, et oleks midagi teistmoodi, igas päevas.
Ja siis seesugune vahva tegelane keset kõige tavapärasemat metsaalust:
Võib-olla teiste jaoks tavapärane, et sellist võilille polnud mina küll varem näinud. Ja huvitav on see, et ma teda seal võsas üldse tähele panin ega jalutanudki suure tuhinaga mööda. Aga võib-olla oli asi selles, et mul oli aega, mul oli võimalust, märgata...
Ja kõik need retked, iga kord isemoodi imedega, on selline rikkus, mis on olemas ja mida tuleb vaid tähele panna. Rohkemat polegi vaja, sest see kõik on lihtsalt nii lihtne! Lisaks on need hetked ka need hetked, kus kurbus veidigi tahaplaanile liigub ja meel ikka rõõmu tunneb, siiralt ja sügavalt.
Nõnda siis näiteks eilnegi õhtu - tavapärane rutiin, ennast päikeseloojangu eelsel ajal kodust välja vedada. Selleks, et minna ja avastada ja leida. Selleks, et oleks midagi teistmoodi, igas päevas.
Ja siis seesugune vahva tegelane keset kõige tavapärasemat metsaalust:
Võib-olla teiste jaoks tavapärane, et sellist võilille polnud mina küll varem näinud. Ja huvitav on see, et ma teda seal võsas üldse tähele panin ega jalutanudki suure tuhinaga mööda. Aga võib-olla oli asi selles, et mul oli aega, mul oli võimalust, märgata...
Ja kõik need retked, iga kord isemoodi imedega, on selline rikkus, mis on olemas ja mida tuleb vaid tähele panna. Rohkemat polegi vaja, sest see kõik on lihtsalt nii lihtne! Lisaks on need hetked ka need hetked, kus kurbus veidigi tahaplaanile liigub ja meel ikka rõõmu tunneb, siiralt ja sügavalt.
Tellimine:
Postitused (Atom)