Elus on ikka nii, et on tihedama ja harvema suhtlemise ajad, on lähedasemad suhted ja on vähem lähedased suhted. Eks ma tean seda kõike ja olen selle kõik ju juba läbi teinud, mitmeid kordi.
Aga, mõned mõtted, toimunu valguses, on nüüd selginema hakanud küll.
Näiteks on nüüdseks selgeks saanud see, et kui ma enne ei lootnud abi saada, sest kogemused olid sellised, et ega seda abi saada polnud (ja niikuinii oli juba keeruline seda küsida, sest tundus, et kõigi teiste prioriteedid on kõrgemad), siis nüüd ma isegi ei lähe seda abi küsima. Ja mis abi mul vaja ongi - minu elu on ju lill (nagu ma teada sain - aga eks ma tean ka, et ma suurema osa oma probleemidest ise välja mõtlen).
Veel on selgeks saanud see, et kui mina toimetasin nii, nagu ma toimetasin, vaid seetõttu, et ma olen selline, nagu ma olen, kõigi oma heade ja halbade omadustega, siis teine inimene tegi kõike ettevalmistatult, teadlikult ja tahtlikult, suur ja selge siht silme ees.
Ja üks väga valus mõte on ka välja kooruma hakanud - et üldise "parandamisprotsessi" sees (arusaamatuks jäi, keda või mida parandada püüti) lõhuti minus midagi ära, sest nüüd on tulemus see, et ma enam ei taha, lihtsalt ei taha, olla tugev oma kõige tugevamas asjas. Eks ma tean, et see on mu enda sisemine tõrge, see, mis esimese reaktsioonina üles tuli - et kui minu seda omadust pole vaja ühtede asjade jaoks, siis ei taha ma seda jagada ka teiste asjade puhul.
Aeg aga muudkui läheb ja mitte midagi ei toimu... Kas siis nüüd sedasi ongi need lood? Kui varemalt oleks minus arvatavasti mingisugune paanika maad võtnud, siis praegu mul küll sellist tunnet pole. Tunne on hoopis selline, et las ta siis olla, vahet pole (eks need tunded räägivad nii mõndagi sellest, missugune inimene ma olen, ma tean).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar